Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Hirmu antoloogia
#11
(30/06/2020, 17:35)Naut Kirjutas: Ma tahaks nii vastu vaielda. Laupäev. Ma arvan, et hirm kui mõttevorm, pole nagu eriti põhjendatud. 
Sa ei pea üldse vastu vaidlema, hirm polegi põhjendatud, ma arvan ise ka nii. Tavainimese seisukohalt aga kui ta karu näeb, on ta pigem arusaadavam kui nr 2 ja 3.
Vasta
#12
Q11, see Mooji video oli kena, kuid... mis kontekstis see siinse teemaga on?
Õigemini... oli selles veel kord kinnitus sellest, et olemises siin ja praegu pole mittemingeid hirmusid. Üldse.

Ka su natuke stampküsimus mulle: Jällegi „Kes“ peaks seda „häiret“ kontrollima? - see ongi adresseeritud ju sulle endale. Oma hirmuga seostud sa ju väga personaalselt justkui. Ta on seal "sinu sees". Kui poleks seda "sind" (nagu sa väita püüad) poleks ka hirmu. Kui sa oleksid hetkes, ei saaks sa tunda hirmu. Eriti irratsionaalset hirmu, millel puudub reaalsuses allikas ehk põhjus (karu). See on ka kogu oma irratsionaalsuses ikkagi miski, mis on loodud vaid mõttes või meeltes mingile olukorrale, mis justki hakkab juhtuma "kuskil seal". Ehk järjekordne illusioon.

Seda enam: vaata, milliseid olukordi sa kirjeldad:
Q11: Aga ilusa ilmaga, päeval minna bussi, rongi peale...ee...mitte mingil juhul. Ei poodi, kohvikusse, turule, kinno, teatri, võõrale tänavale, rääkimata enam auto juhtimisest. 

Paned sa ise vblla tähele, mida sa kirjeldad? Need on kõik (võõrad) kohad ja olukorrad, mis on eranditult seotud sootsiumi ja teiste inimestega. Isegi tühi buss, kus on siiski lisaks sinule (võõras) bussijuht ja kuhu võib lisaks siseneda lugematu arv (võõraid) inimesi. Ka liikluses sa sisened maailma, kus asuvad teised ehk võõrad nii inimesed kui situatsioonid.
Kogu aeg on justkui sama mudel: Q11 ja teised. Ja see "teised" + "võõras" tekitab sinus hirmu.
Või kuidas?

Olles suht sügavas sotsiofoobia faasis (läbi täpselt sama vastanduse) ka ise olnud, ma ei räägi ka päris tühjalt kohalt. 

+ kõrgusekartus. Reaalne foobia. Kust m tean? Sest ka mul endal on. 
Ära nüüd jälle ninatarguta: üüü, aga "kes" seda kõrgust seal kardab/kontrollib jne. 
Sina Q11, kardad, sina. Mitte Hetk ega Jumal ega vanaema.
No ja mina ka muidugi. Et kardan. Toopärast ka teema tegin. : ) 

Ei teagi kohe.
Need Deemonid ja Peemotid ja vale-kundalinid mõjuvad siinjuhul ka natuke nagu .. khm.. "tuled ja viled" justkui.
Jätaks vblla vahelduseks vahele ja räägiks asjadest nii nagu on. Mh? 
: )
Vasta
#13
Kas võib olla, et hirm on eitamine. Selle kogemuse eitamine, mis on ees ootamas. Kogemuse jaatamine toob rõõmu ja tegutsemistahet. Spordipsühholoogias on leitud, võistluseelne ärevus võib olla nii positiivse kui negatiivse toimega, sõltuvalt sellest, kuidas sportlane seda ise tõlgendab. Kui sportlane peab seda ebameeldivaks siis see on hirm ja see pärsib tema tegutsemist. Sellisel juhul ta kardab pigem kaotust, mitte ei keskendu oma parimale sooritusele. Kui ta suhtub positiivselt ärevusse, see on talle meeldiv, siis see annab talle energiat ja tulemus on hea. Ilmselt on see lisaenergia, mille keha eesootavaks pingutuseks välja paneb, iseenesest neutraalne, inimene ise annab sellele oma mõtetega suuna.

Üks Rupert Spira loeng oli ka, kus oli jutuks, et kogemuse jaatamine ning omaksvõtt on rõõm, kogemuse eitamine on hirm. Igasugune kogemuse omaksvõtt lahustab ego piire, ehk on talle väikestviisi surmav ja enesekaitseks ta reageerib hirmuga. Ehk hirm on ego ellujäämistrikk, tuleb nii välja.

Homme katsun selle mõtte lõpuni mõelda.
Vasta
#14
Jaa, Laupäev, täitsa tõenäoline. 
Huvitav idee. 

Ka loodusfotograafid on ilmselt meie sõbra karuga kohtumisel ehk rohkem erutatud-elevil kui hirmul. 
Näete - jälle pole reegel. 
No nagu sportlastelgi. Või näiteks ka paljud lavaesinejad väidavad sama. 
Ehk siis üks seisund on hirm (eitus) ehk kardetakse, et EI võideta (koos sellega ka arvamus, et ei saabu ka tunnustus ja muu materiaalne meelehea, lugupidamine, tasu jne). 
Teine on elevus (jaatus), kus lihtsalt nauditakse sooritust. 
Mis ilmselt tähendaks, et olenemata kohast ollakse igal juhul "võidus".

Olen aru saanud, et valgustuses olles on elu justkui igas hetkes soorituse nautimine. 
No ja kuhu see hirm siis siin mahub? Veel enam aga mingi foobia. 

Jah, mõtlen ka homme edasi. : )
Vasta
#15
Tundub olevat laias lehes kaks varianti: bioloogiline(naturaalne?) hirm, keha fight or flight reaktsioon reaalsele situatsioonile ja mentaalne, ego(+emotsionaalkeha) poolt loodud fiktiivne situatsioon. Mõlemal juhul keha reageerib täpselt sama moodi. Esimesel juhul on tunda koheselt kuidas biokeemia muutub ja tähelepanu keskendub situatsioonile, teisel juhul on tunda esmalt kehas emotsionaalkeha siis keha reaktsioon kuid tähelepanu keskendub mõtetele(vastandumine ja tahtmine, et reaktsioon lõppeks).
Põhimõtteliselt mõlemad on ellujäämisfunktsioonid. Üks neist on ebavajalik ja energiat röövivWink

Laupäev Kirjutas:Üks Rupert Spira loeng oli ka, kus oli jutuks, et kogemuse jaatamine ning omaksvõtt on rõõm, kogemuse eitamine on hirm. Igasugune kogemuse omaksvõtt lahustab ego piire, ehk on talle väikestviisi surmav ja enesekaitseks ta reageerib hirmuga. Ehk hirm on ego ellujäämistrikk, tuleb nii välja.

Lisaksin sellele veel, et see jaatus peaks tulema sisemiselt, hetkesolemisest. See on nüüd nii nagu ta on... 

Naut Kirjutas:Olen aru saanud, et valgustuses olles on elu justkui igas hetkes soorituse nautimine.
No ja kuhu see hirm siis siin mahub? Veel enam aga mingi foobia.

Võib olla ka nii, et me teame juba kes me oleme kuid emotsionaalkeha pole veel lahustunud. Sellisel juhul püüab emotsionaalkeha mõnda aega draamat luua, et ennast säilitada kuid iga kord, läbi neutraalse vaatluse, suurenemise asemel hoopis väheneb. Kerib ennast maha niiöelda. Vahepeal võib taanduda täiesti mõneks ajaks ja jätab mulje nagu oleks kadunud ning ootab sobivat hetke ning "ründab" kui oleme lõdvaks lasknud ja kiindudnud igapäevaellu.
Mõnes õpetuses kirjeldatakse seda kuid mõnes mitte ja keskendutakse vaid enda äratundmisele. Nii Tolle kui Spira mõlemad räägivad sellest. Spiral oli isegi vist youtubes üks praktiline meditatsioon mille abil "häiritakse" emotsionaalkeha eesmärgiga seda esile tuua ja kiirendada protsessi. Tolle on rääkinud sellest ja viidanud enda kaaslase Kim-i meditatsioonidele mis aitavad sarnaselt.
Nothing real can be threatened. Nothing unreal exists.
Herein lies the peace of God.
Vasta


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne