Hirmu antoloogia

[Naut]

Koos mitmete muude nn. madalavibratsiooniliste emotsioonidega on hirm justkui üks nendest teguritest, mis meie heaolu, meeleolu, kohati ka elukvaliteeti tervikuna päris kaalukalt siiski pärssida suudavad, kas pole?
Hirmusid kusjuures on väikestest ja konkreetsetest kuni abstraktsete ja eksistentsiaalseteni.
Osad hirmud aitavad meil muidugi ka ellu jääda, selge see, kuid... valdavalt on neist kõigist siiski justkui rohkem tüli kui mõnu.

Mis on hirm?

Mis vahe on nn. tavahirmul foobiaga?

Kuidas ka neid nn. irratsionaalseid hirmusid siiski endas ületada?


Mis hirmud on sul endal olnud ja millest oled ehk koguni lahti saanud? 
Kuidas see sul õnnestus? 

[Naut]

Natuke ärgitas mind seda teemat algatama ka Q11-e tunnistus, et ta kardab kõrgust (mis omakorda takistab tal ka kaugemaid astraalrännakuid ette võtmast) ja lisaks on tal hirm rahvarohkete kohtade suhtes ehk agorafoobia. 
Minu enda üks foobiaid avaldub aga näiteks kõrgusekartuses (väidetavalt on see üks levinumaid hirmutüüpe ja eriti naiste seas). 
Kuid kõrgust olen kartnud tõepoolest nii kaua kui ennast mäletan. 
Ma ei tea, kas minu akrofoobial on ka mingi alaliik olemas või miskit, kuid kõhedast ebameeldivustundest kõrgete kohtade ees (rõdudel, sildadel, järsakutel, ka läbipaistva põrandaga kohtades) on mul veelgi suurem hirmutunne... kohati lausa minestuseelse seisundini....siis, kui näen kedagi teist näiteks kõrge korrusmaja lahtisel aknal istumas või kedagi kuskil kõrgel katuseäärel kõndimas. Mul on judinaid tekitav tunne kusjuures ka siis, kui näiteks mu kass liiga kõrgel aknalaual kõnnib. Võeh. Ja see on kõik paljupaljupalju jubedam kuidagi, kui siis, kui ise olen kuskil servas või äärel. Tõesti.
Samas näiteks lennukiga sõit ei tekita minus mingit paanikat, ma isegi väga naudin seda. Samuti mingitel oma mentaalrännakutel sõidud kosmoses või hõljumised kaaluta olekus on minu jaoks täiesti ok.

Mis see siis on?
Hirm on instinkt? Või äkki ka vaid meie ajus fabritseeritud järjekordne mõttemudel, mille meelevalda me lõksu oleme jäänud?

Ja kui on arusaam, et surma pole (mis ärganutel ju on?), kuidas siis on säilinud hirm, et keha vblla kukub kuskilt alla ja läheb "katki" ja seega "saab otsa"?

Ei, ma eristan väga hästi seda, et on olemas ratsionaalne mõistlikkus, mis ütleb, et pole vaja libedal katusel ronida või kaljuservas kõõluda, kuid... see pole seotud ju ikkagi hirmuga? See on lihtsalt mõistlikkus. 

Q11?
Või kes vastab?

[Naut]

Pealegi mis veel saab olla rohkem "mitte siin ja mitte praegu", kui siiski teatud mõttes fabritseeritud muretsemine selle pärast, mis alles järgmine hetk või kuskil seal tulevikus siiski meiega juhtuda võib?
Hirm on ikkagi justkui sümptom sellest, et me klammerdume füüsilisse. Olgu selleks meie keha või asjad, mingi seis või harjumuspärasus tervikuna.
Kuid see kõik ju pole Hetk. Mh?
Hirm on sisuliselt kontolli minetus. Meie meel soovib kõike mõistuslikult kontrollida ja kui tekib õhkõrn kahtlus ehk ikkagi mõttevorm, et kontroll mingil põhjusel kaob (tuleb ämblik või kaob jalge alt pind või muu "oht"), tekib ka paanika.

Hirm on justkui vabaduse vastandsõna. Minu meelest.

[Laupäev]

Mulle tundub, et hirm on armastuse vastand, mis on ka vabaduse, ühe nähtuse erinevad aspektid. Ta on ikka emotsioon, ehk vitaalkeha "toode"(vitaalkeha on joogateaduse mõiste). Omadustelt kokkutõmbuv, eemale tõukav, tarretav/kivistav, vältiv, eitav.
Selline raamat on https://www.apollo.ee/hirmu-pohivormid.html
Psühholoogia vaade sellele nähtusele, päris huvitav lugemine oli kunagi.

[Q11]

Hirmul on erinevad aspektid, või vaatekohad siis.
1) Karu metsas hakkab taga ajama. Tekkib õigustatud hirm, mis mobiliseerib füüsilise/vaimse keha. Kas eriti kiiresti eemale joosta või kavalusega teeselda surnut?
2) Peas  ette kujutada kuidas metsas karu hakkab taga ajama. Tekkib mitte-õigustatud hirm, kuna reaalset põhjust ei eksisteeri.
3) Keha tekitab asja eest-teist taga väga tugeva hirmu aistingu (paanikahäire). Tekkib õigustatud hirm, kuna see on olemas aga siin füüsiline ja ka psüühiline põhjus omakorda puudub.

[Laupäev]

Need kolm on hea näide, miks mõned õpetused õpetavad emotsioonidest vabanemist. Kui võtta selline võrdlus, et emotsioon on kehamasina kütus, siis olukorras nr 1 läheb see täiesti asja ette õigesse kohta sihipäraseks kasutuseks ja loodetavasti põletatakse ilma jääkideta. Nr 2 ja 3 on tegu süsteemi rikkega, mingil põhjusel toodetakse kütust üle ja seda tilgub auto salongi, istmed on bensust lirtsuvad, sõitjad istuvad pahkluudeni mootoriõlis ja tuuleklaasi vedelikku pritsib näkku ka veel (kui nüüd teised emotsioonid ka juurde panna, nagu see tavaliselt on - üks kena kompott). Ja sellise olukorra (mis auto kiiresti läbi kärsatab) vältimiseks on loodud siis erinevad emotsioonidest vabanemise tehnikad. Näidet nr 1 sellisel juhul ei nimetata emotsiooniks vaid vitaalsuseks, elususeks.
Hirmu mõjul võivad vabaneda inimvõimete varjatud ressursid. Vanaemalt kuulsin kunagi lugu, kuidas 90a mutike tigeda pulli eest männi otsa ronis, kribinal-krabinal Et saab energiat pumbata hirmuga... multikas "Kollide kompanii" on puhas kuld näide selle koha pealt. Naut, kas su juhtmeteemas parawebis sellest juttu polnud. Saad ju oma teejuhi käest küsida, kas hirm on loomulik funktsioon, mida saab kurjasti inimese vastu kasutada või siirdatud programm, nagu mingi trooja viirus.
Üldiselt olen ma arvamusel, et neid varjatud ressursse on võimalik ka ilma hirmuta kasutusele võtta. Õnneks lihtne see pole, muidu tõmbaksime kiirelt konto tühjaks.

[Naut]

"Kollide kompanii" on jah, kuld. : )

Hehee, juhtmekutt aga leidis mul ka just Uneteemas mainimst.

Teejuhiga kõnelustes aga.. ma vist otse polegi küsinud hirmu definitsiooni kui sellist... aga Ta on ikka muudes rubriikides maininud, et hirm pole kunagi parim nõuandja. 
Võib muidugi küsida täpsemalt. 

Mulle endale ikkagi kujustub hirm suht samasuguse mõttevormina nagu muugi "kräpp", mida meie kohati "pimeduses kobav" aju suht omatahtsi produtseerib, et ennast nö. turvata ehk püüda situatsiooni MÕISTUSE ABIL kontrollida. Olgu tegu Q11 olukorraga nr.2 või ka 3. 
Isegi eriti nr.3 puhul. Mis mõttes tekib õigustatud hirm? Olukorras, kus hirmuallikat reaalselt ju POLE?
Ma tean kusjuures väga hästi, mis on paanikahäire. 
Jah, see on irreaalne ja tõepoolest justkui isetekkeline. 
Kuid ma pole natuke ikkagi nagu nõus, et miski "häire" kontrollib mind ja mitte mina ei reguleeri seda "häiret".
Seda enam olles jumalaga üks.
Või kuidas, Q11?
Miski siin ei klapi mu meelest. 

Seda enam, et saades jälile, mis siiski ka selle "häire" varjatud põhjus on, see häire ometi kaob. Vahest jah, ka iseenesest.
Seega mind huvitavadki need mehhanismid, mille abil saame ka neid "häireid" (milleks on ka foobiad) siiski samamoodi taltsutada kui mis iganes tavamõttekujundeid.

Isegi näite nr. 1 puhul.
Karu metsateel tekitab hirmu vblla ainult siis, kui me oleme kuulnud sadat ja ühte juttu sellest, et karu marjulise metsateel võib tähendada letaalset lõppu. 
Samas võib ka mitte tähendada.
(Muide, karule surnut teeselda pole mõtet. Lõpetate samamoodi nagu filmis The Revenant.  : )
Karu kardavadki enamjagu need, kes on vaid kuulnud jutte ja pole temaga enne kohtunud. 
Samas jahimehed ehk mitte niiväga? Mh?
Ehk siis tegu on justkui taas enamvähem "õpitud" hirmuga. Jah, justkui loomuliku hirmuga, kuid eks ole natuke nagu õpitud siiski seegi. Iga suur loom ei tähenda ju näiteks ohtu. Lehma me näiteks ei karda. Ka põtra mitte. Valdavalt. Kuigi teadmine, et paarituasajal ei maksa neidki torkida, ei tee paha.
Juba mainisin: ratsionaalne mõistlikkus ei tähenda automaatselt hirmu.
Ehk siis näiteks: KUI ma näen mingit suurt pruuni kogu kuskil metsasalaus müdistamas, siis võin lihtsalt mobiliseerida end ja jääda vaguralt peitu. Ka ilma sisemise paanikata. Sest olen lihtsalt teadlik, et parem on ehk karuga mitte kokku puutuda. 
Ideaalis siis. Ehk saades aru, et mu hirm ei pruugi päästa mind ehk oluliselt rohkem kui mu seesama ratsionaalne tegutsemine. 
Osad inimesed ehmudes lisakss ei saavuta mittemingeid nn. supervõimeid. Vastupidi. Nad hoopis super paralüseeruvad, kaotavad kõne ja liikumisvõime jne. 

Hirm karu ees on aga väga laias laastus KA hirm oma surelikkuse ees. 
Ei, mitte, et karule suhu peaks ronima (see oleks lollus) aga nii... üldiselt siiski. Mh?

[Laupäev]

Näites nr 1 on hirm karu ees vähemalt põhjendatud, vastavalt hirmutundja eelnevatele teadmistele karust. Ja ma eeldasin, et nr 3 "õigustatud" on trükiviga Siis klapib minu arusaamisega, nii lihtne see tõlgendamine ongi

[Naut]

Ma tahaks nii vastu vaielda. Laupäev. Ma arvan, et hirm kui mõttevorm, pole nagu eriti põhjendatud. Nagu üldse.
Ei kohtudes karu, päti või muu "koledaga".
Ma arvan, et me võime käituda ka ehk täiesti selle kapselduva hirmutundeta, vajadusel ehk lihtsalt ratsionaalselt, nokasvõi selleks, et jätkata oma kaunist kehastuse ekskurssi. Hirm kui selline on ikkagi nagu igal kolmel juhul natuke justkui liigne ballast, mille oleme kuskilt aegade hämarusest ise enda mentaalsesse seljakotti pakkinud nagu palju muudki tarbetut kola, mis meie sammumise oma raskusega töntsimaks teeb.
Kuivõrd kergem on aga kõndida ilma lisakoormuseta. Vabalt. Armastuses. Jah, sellessamas hetkes sisi.

[Q11]

Ei ole trükiviga Teises näites tekkis hirm kujutluse tõttu. Kolmandas seda pole, lihtsalt puhas hirm. Seetõttu ongi see päris, mille eest pakku pugeda pole võimalik (teise näite juures on ju võimalus mõelda millelegi muule ), nagu reaalse karu-hirmu eestki.
Muidugi ehk aegajalt väljendan ennast veidi segaselt...
Kui paanikahäired korduvad siis teatud ajapärast tekkib agorafoobia. Et seda ära hoida peaks kohe esimeste hoogude puhul keemiaga neid ära hoidma. Paanikahood pole iseenesest nii hullud kui foobia. Võib jääda krooniliseks puudeks. Normaalne inimene läheb bussi kus on palju rahvast, sotsiaalfoobik läheb bussi kus pole rahvast, agorafoobik ei lähe ka inimestest tühja bussi. Selline lihtsustatud näide.
Kuidas see nüüd vaimsusega haakuks?
Ühes foorumis, siiamaani on meeles  „Kas te teate , et paanikahäire on kundalini avaldus. Vale „tõus“ siis“
See, et „Kuid ma pole natuke ikkagi nagu nõus, et miski "häire" kontrollib mind ja mitte mina ei reguleeri seda "häiret".
Jällegi „Kes“ peaks seda „häiret“ kontrollima?
Ramana Maharshi:
''...The yogi may be definitely aiming at rousing the Kundalini (the Serpent-power) and sending it up the sushumna (yogic nerve). The Jnani may not have this as His object, but both achieve the same result, that of sending the life-force up the sushumna and severing the chitjadagranthi (the knot binding the sentient and the inert). Kundalini is another name for Atma or Self, or Shakti. We talk of it as being inside the body because we conceive ourselves as limited to the body. But it is in reality both inside and outside, being no other than the Self, or Shakti. In the jnana marga, when by Self- enquiry the mind is merged in the Self, the Self, its Shakti or Kundalini rises automatically...'''
Nüüd aga Mooji. Tema ei pea Kundalinit milleksi muuks kui kogemuseks.
https://www.youtube.com/watch?v=TcMkY3e7LNQ

Ja nüüd minu kui Q11 lihtsustatud arusaamine on. Kundalini on Deemon (Shakti ehk Energia) ,kes püüab oma Isa (Hetke) uuesti leida. Justnimelt uuesti kuna Energiast ja Hetkest Ta sündis. Ja kui leiab, toimub ühinemine ehk Valgustumine...