Unejutud

[Laupäev]

Insait poolunes. Teadmised kaovad aga tarkus jääb. Seda taipamist visualiseeris kujund mingist kaheksajala sarnasest struktuurist, kus kombitsate kaudu tuli info kehasse, mille moodustas hõbedaselt sädelev substants. Sädelus koosnes säravmustadest ja säravvalgetest teradest, mis moodustas hõbehalli sirava massi. See aine oli kombatav, hästi tugev kuid väga kergesti vormitav, valmis iga väiksemagi mõjutuse peale looma, kuju võtma.
Asi toimis kuidagi nii, et teadmisi kasutades tekivad kogemused, mis kogunevad selles keskmes, "kehas", kus see muutub tarkuseks. Teadmiste säilitamine seejuures pole oluline, kui tarkus on olemas, võib selle kaudu luua/käsitleda lõputult informatsiooni.
Minu jaoks selline kujutluspilt kirjeldab ka seisundit, kus ma olen oma keskmes, iseendaga ühenduses. Siis, ka kõige keerulisemates oludes kõik sujub. Olenemata sellest, kas mul on piisavalt teadmisi ja infot hetkel toimuva kohta, on minu tegelase käitumine igati asjakohane ja kõigile kasulik.
Vabandust kui jutt liiga segane sai, kujutlus oli tegelikult väga lihtne aga selle selgitamine mitte.

[Q11]

Istusin arvutitaha, avasin Ärkaja foorumi ja oh imet...54 külalist. Peale selle registreeritud kasutajatena 23 tükki.
„ohoh“ imestasin „kuidas küll selline asi sai juhtuda?“
„eee“ arutlesin edasi „selline asi ju ei saa juhtuda“
„Oehh...“ taibates olukorda, tippisin „ a miks Sa Une-Mannu ei võiks siis ärvelolekus Ärkaja foorumis kirjutada?“
„Aga niiviisi on lõbusam“ vastas Une-Mannu...