Unejutud
#31
Ahaa. Sel juhul see hingede puzzle klapib justkui paremini. No kui oldi "teises elus" ikkagi kuskil mujal maailmas.
Vasta
#32
Klapiks vist ka siis, kui oleks siinsamas maailmas samal ajal samas kohas olnud, näiteks oma emana. Sest kui kogeja on Üks, kes kogeb end läbi paljude ja see Üks on hetkes, mis on ajaülene (aja, kus toimetavad paljud), saab kogeja valida kogemise ükskõik kus ja millal. Kui see on tal plaanis.
Ma ei tea, kas selline mõttesalto on arusaadav.
Vasta
#33
No selle Ühe seisukohast võib teha saltosid jah, igatepidi.
Ja ajaüleselt.
Aga... kui küsida sinult endalt, Laupäev, et kas sa 7-aastase poisina sooviksid samal ajal olla ka oma ema, siis vastus oleks milline?
: )
Vasta
#34
7 aastase poisina ei sooviks ma uppuda ka aga ometi asjad juhtuvad. Viimasel ajal tundub nii, et soovin mida ma soovin aga igasuguste juhtumiste tõttu on tulemus palju huvitavam ja suurejoonelisem, kui ma oma väikeses peakeses soovida oskasin.
Vasta
#35
Ilus. : )
Jagad ehk mõnda tulemust? No nii... kaude kasvõi.
Vasta
#36
See kirjeldamine läheks isiklikumaks, kui mul plaanis jagada, internetis.. Aga no kaudselt, näiteks, töökohtade vahetusega seoses. Tulen ühest töökohast ära, kuna hea tuttav teises kohas lubab (täiesti siiralt) organiseerida midagi hoopis paremat aga juhtub nii, et see ebaõnnestub ja mina jään seetõttu ripakile ja lõhkise küna ette. Siis aga, tänu sellele, et töölt ära tulles kohtusin teatud inimestega, kelle kaudu saan hoopis teise töökoha ja tänu sealt saadud kogemustele saan pakkumise kolmandasse kohta, mis viib mind teisele poole maakera ja avab mitmeid uksi nii saadud kogemuste, õpitud oskuste, kui uute tutvuste  näol. See on väga kaudselt kirjeldatud sündmuste ahel, mis mahub umbes kahe aasta sisse ja alguses ma isegi langesin sündmuste näilise allakäigu puhul väikestviisi masendusse aga mida aeg edasi, seda suurema huvi ja põnevusega hakkasin vaatama, et noh, mismoodi see nüüd kasulikuks osutub. Seal oli neid up'n downe rohkemgi, iga natukese aja tagant. Kindlasti teate seda hiina lugu talupojast, kellel hobune jalga lasi ja mis edasi sai. Ma kujundasin sellise hoiaku - kui sa ei saa, mida sa tahad, saad järelikult midagi paremat ja kui seda ka ei saa, jääb üle vaid parimaga leppida. Selleks peab julgema usaldada iseennast, muutust ja vabalangemist. Teadmatust. Kui mõelda näiteks nii, et su keha on su mõtete ja hoiakute tulem ja ümbritsev maailm on su laiendatud keha, siis eneseusaldus ongi kogu maailmausaldus. Ja kandes endas sõbralikku hoiakut, vastab maailm samaga. Nö halvad asjad, millega elus tuleb kokku puutuda, on enda sees läbitöötamata kitsaskohad, jälle üks seos ho'oponoponoga, nii nagu mina sellest aru saan. Neid näiteid võib veelgi tuua aga ma trükin telefoni kaudu, parema käe pöidlaga ja ei ole eriti osav selles Big Grin Tänu sellise usalduse tekkimisele on ära kadunud hirm, stress, ärevus, asjad näivad sujuvat.

See oli siis, Naut vastus su palvele tuua näide selle kohta, kuidas tegelikkus võib ületada soove kõige üllatavamal kombel ja siin ei ole mingit pistmist Robert Mossi juhtumiga, kes kooma ajal teises ilmas ringi möllas. 

Illustreerin

https://www.youtube.com/watch?v=cCCNHg8-lZY

https://www.youtube.com/watch?v=471EX3SGvp8
Vasta
#37
Lahe. Aitäh! See kirjeldus tegi küll tuju kohe väga heaks.
: )
Leidsin end kusjuures samuti just hiljuti mõtisklemas mõiste üle "usaldus", kus teema laienes selleks samaks usalduseks Universumi suhtes. Sealt muidugi harunesid kiired nii religioossesse konteksti ("oma elu usaldamine Jumala kätesse" jne.) kui ka üldises mentaalses seisundis rahulikku valmisolekut mistahes muutusteks. Justjust, nagu sa, Laupäev, ütlesid: misiganes muutusteks. Ka justkui esmapilgul mitte kõige lillelisemateks.
Seal võib olla emotsionaalselt justkui vajalik julgus, meelekindlus või eneseületus, et neid muutusi aktsepteerida kuid... kõik lõppkokkuvõttes taandub ikkagi sellele samale usaldusele. Mitte hambad-ristis läbiminekule vaid pigem vastupidi - lahti laskmisele. Või nagu ma ise seda näen - ühinemisele Vooga.

Kuskil reisides on selline tulemi käegakatsutavus justkui koheselt nähtav mu meelest. Nii nagu loobud rangest planeerimisest ja ka kiirustamisest.. lased asjadel lihtsalt juhtuda, hakkavadki aset leidma just kõige huvitavamad sündmused või satuvad ette mingid erakordsed inimesed.
Või.. on lihtsalt kuidagi sisemiselt mõnna ja chill. Just.
"Kui head ei saa, siis võtame parima. " Hehee. See on küll tarmukas.
: )
Vasta
#38
Kusjuures jah, reisides on paljud seda märganud, nagu vestlustes on selgunud. Selle tõttu jäävad inimesed väikest viisi reisisõltlasteks aga paljud neist ei saa aru, miks see ainult reisides toimub või miks see reisides kiiremini toimub. Kui tuleme oma tavapärasesse ümbruskonda, siis nö vanad sisendid käivitavad meis vanad programmid ja elu kukub kolinal vanasse rööpasse. Siin on jällegi vaja teadlikult vaadata enesesse ja tegutseda vastavalt (emotsioonid vabastada, programmid kustutada). Mõned reisisõbrad arvavad, et tahaks muudkui Eestist ära, siin on ainult jobud ümberringi, sest alati kui tagasi tuled, läheb sama vana tants lahti jälle. Aru saamata, et maailm vastab peeglina su enda molule. Reisil läheb elevusest nägu naerule ja maailm naeratab vastu, piltlikult öeldes.
Vasta
#39
(13/07/2020, 15:42)Laupäev Kirjutas: Kui tuleme oma tavapärasesse ümbruskonda, siis nö vanad sisendid käivitavad meis vanad programmid ja elu kukub kolinal vanasse rööpasse. Siin on jällegi vaja teadlikult vaadata enesesse ja tegutseda vastavalt (emotsioonid vabastada, programmid kustutada). 
Jep. Kuigi... millestki ka ruumis distantseerudes (ehk siis sõites kuskile) saab oma nn. rutiinseks ja ilmselt nüristuma hakkavat lähivaadet millelegi tihilugu veidi ülevaatlikumalt või siis kasvõi leebemalt hinnata. No et tagasi tulles on samadest probleemidest saanud vaid probleemikesed või draamadest ajutised asjaolud. 
Võimalik, et see tuleb tõepoolest selle arvelt, et uues kohas lõigatakse end justkui olmelistest mõttestruktuuridest kasvõi ajutiselt välja ning uue koha infoväli (ehk see, mida me paljus esmakordselt seal näeme, kogeme jne) tõmbab oma uudsusega meie tähelepanu nii palju endasse, et seesama Kohalolu sünnib selle arvelt mõnevõrra iseeneslikumalt? See seisund aga paratamatult laeb ja kandub ka naasmisel nö. argipäeva. 
No kuni jah, patarei siis nö. taas tühjaks saab.
Kuigi tõepoolest - oska vaid sama võrrand misiganes olemisse (või ka olmesse) üle kanda ja saavutad samaselt "laadiva" resultaadi. 


Kord ühel kaugel ja mõnevõrra pikemal reisil küsis mult mõningaid väsimusmärke ilmutav reisikaaslane, kas ma juba koju ei igatse. 
Vastasin, et ei, nagu ei igatse. Sest milleks igatseda millegi järgi, mida mul hetkel pole, selle asemel, et nautida seda, mis mul just praegu on käe ulatuses ja ümberringi. 
Ka kodu ei ole ses suhtes erand.

Kuigi tean jah, ka selliseid inimesi, kelle "ränduri veri" ei lase kuigi kaua kuskil ühe koha peal istuda. Mis pole ehk ka nende jaoks üldsegi vale.
Vasta
#40
Vale pole ilmselt miski (ma olen ses suhtes kehva vaidleja, noogutan muudkui). Ja ses suhtes olen ka sinuga nõus, et reisimine on väga kasulik tegevus, ma tõin ise näitena välja ainult ühe väga kitsa aspekti.
Vasta


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne