Ärkaja
Vaimne ärkamine. - Printerisõbralik versioon

+- Ärkaja (https://ärkaja.com)
+-- Foorum: Vaimsus (https://ärkaja.com/forumdisplay.php?fid=4)
+--- Foorum: Vaimne ärkamine (https://ärkaja.com/forumdisplay.php?fid=5)
+--- Teema: Vaimne ärkamine. (/showthread.php?tid=10)

Lehed: 1 2 3 4 5 6


Vaimne ärkamine. - Naut - 06/06/2020

Loffe:

Vaimne ärkamine on tõelise mina äratundmine, mis lisab elule uue dimensiooni läbi mille me hakkame tajuma elu sellisena nagu ta päriselt on. 
Selle tagajärjel muutub elu lihtsaks ja kergeks, peamiselt psühholoogiliselt kuid ka mingis ulatuses materiaalses osas. Leiame lahendused meid läbi elu kiusanud probleemidele, oskame luua paremaid inimsuhteid, meie loov külg hakkab arenema, muutume kaastundlikumaks ja osavõtlikumaks, lõpetame endale kannatuste tekitamise ja läbi selle ka teistele kannatuste loomise. Hakkame elama elu ennast.

Mida vaimne ärkamine ei ole?
Mentaalne mäng ja ainult filosoofia vaid pigem kogemuslik ja praktiline vaatenurk elule. 
Ei ole usk vaid uskumustest vabanemine.
Pidev õnnis tunne ja ekslusiivsed kogemused. Neid tuleb ette aga pigem on see järjepidev meelerahu.
Ainult valitud isikutele. Igaüks kes tunneb huvi võib praktikatega jõuda vähemalt võimeni ennast neutraalselt jälgida ja see on täiesti piisav juba.

Millist õpetajat/õpetust järgida?
Ebakahesuse puhul ei ole õpetajal tähtsust. Tsiteerime erinevaid õpetajaid ja elu ise on meile suurepärane õpetaja. Küll võiks mainida, et algajal tasub valida esialgu üks õpetaja kelle õpetus sobib sõnastuselt ja seda praktiseerida kuniks esimesed kogemused on käes. Lõpuks räägivad kõik ühest asjast aga lihtsalt erinevas järjekorras ja erineva terminoloogiaga ning järgides mitut õpetust korraga võib tekkida segadust alguses mis saab takistuseks.

Mis vahe on vaimse ärkamise ja valgustatuse vahel?
Need on terminid mis märgivad äratuntavaid punkte arengus. Muidu peetakse mõlemat samaks aga siin foorumis püüame eristada neid. Valgustumine on täielik  äratundmine kes me oleme. Vaimne ärkamine on minatunde nihe mõtetelt ja emotsioonidelt neutraalseks vaatlejaks. Selles asendis "näeme" mõtteid/emotsioone kõrvalt ilma nendega samastumata. Põhimõtteliselt on see poolel teel olemine kus me ei tea täielikult kes me oleme kuid teame kes me pole ja tunneme end mugavalt selles.


RE: Vaimne ärkamine. - Naut - 06/06/2020

EELMISEST TEEMAST:

Mis on Ärkamine? 

Pann
23 February, 21:47:46
Inglisekeeles on Hetke mõiste vasteks
"Eternal Now"

Selles teine sõna "Now" tähendab "Praegu", "Nüüd".
Esimene sõna "Eternal (timeless)" tundub tähendama "lõputu", "lõpmatu", "igavene", "otsatu" ja vahel kasutatakse selle sõna asemel sõna "ajatu".

Eesti keeles kõlaks siis "Igavene praegu", võibolla kasutada hoopis sõna "Ajatus", mis on siis omadus-sõna, näitab et aja mõõde on eemaldatud. Hetk ehk ajatus ehk ajatühjus ehk siis ajatühi ruum. Ei teagi kuidas nende tõlgetega õigem on, aga guugeldamiseks jõuab Hetke-arutlusteni fraasiga "eternal now".

Mulle tundub sõna "ajatus" küllalt selge, st et pole aja elementi. Aega saab kogeda aeglasemana, kui suitsetada kanepit. Aeg venib ja tundub igavikuna, üks muusikapala võib tunduda lõputu. 3-minutiline muusikapala ei tundu otseses mõttes igavikulisena, aga ütleme, et tunne on, et see ekstab 15 minutit.
Kas sellest seisundist on võimalik edasi liikuda, et aeg/muusikapala tunduks 15 aastat ja seejärel 15 sajandit? Kas sel juhul oleks saavutatud Hetke kogemus?




[Pilt: avatar_7.jpg?dateline=1591388284] Q11
23 February, 22:13:51

Tsitaat:„Kas sel juhul oleks saavutatud Hetke kogemus?“

No jällegi...
Sa Ise Oledki Hetk.
Kuidas Saaksid omada kogemust Iseendast?
Mismoodi?
Ainult läbi „vastupeegelduse“.
Näitena.
Päike paistab ja näitab Valgust igalepoole.
Kuult peegeldub see tagasi.
Kui Kuud poleks siis Päike „näeks“ ainult pimedust.
Kuigi kõik Tema ümber on Valgusega laotatud...  


[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 
28 April, 20:56:50

Kui rääkida psühholoogilisest ajast siis hetke võib mõista olevikuna. Kõik kogemused leiavad aset igikestvas olevikus, nüüd ja praegu. Aja mõiste selles kontekstis loob meel/mõistus kunstlikult ning alates ajaga samastuma tekib entiteet mida võib kutsuda egoks. Hetke kogemus pole iseenesest kogemus vaid psühholoogilise aja puudumine või teisiti öeldes ego/persooni puudumine.


[Pilt: avatar_7.jpg?dateline=1591388284]  Q11 

Muideks Su Hetke seletus on väga hästi ja lihtsalt öeldud... 



[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 

Tänan. Kas siinset foorumit huvitaks ärkamise teema sügavamalt?


[Pilt: avatar_7.jpg?dateline=1591388284]  Q11

Ega see Voorumgi ju omamoodi „sündis“ „Ärkamise“ teema huvi kaudu. Vähemalt oli üks tõukejõududest.
Mina, Hetk, Jumal, ego ja sellised märksõnad seda ka iseloomustavad.
Siis võiks Esoteerika alla ka uue teema teha - näiteks „Mis on Ärkamine?“ , „Ärkamine“ või midagi sellist...


[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 

Otsustasin copy-pasteda mõned isiklikud kogemused päevikust mida ma pidasin. Teoreetiline kipub olema tavaliselt natuke kuiv ja võib-olla kogemuste kirjeldus on huvitavam.

Terminoloogia on Eckhart Tolle õpetusest.
Ego - osa meelest mis on samastunud mõtetega.
Valukeha - kehasse talletunud emotsionide energiaväli.

9 juuni
Juhtus kummaline lugu. Olin hommikul päris mõtetega samastunud. Vaatasin oma mantra sõrmust ja keerasin seda ning laususin mantrat. Tundsin kuidas mõtetega samastunud kadus ja kohalolu saabus. Kui võtsin telefoni lahti, et seda kirjutada praegu oli ees sissekanne sõrmusest mille olin kirjutanud. See oli kogemata tulnud lahti... Nice 
Järelikult töötab see praegu minu jaoks. Kui kaotab ennast liigselt mõtetesse saan kiiresti tagasi sõrmuse kaudu. Ehk on see värav kiireks teadvuse seisundi muutmiseks.

12 juuni
Ma olen paar päeva lasknud teadvuse valgusel särada enda kehas. Kurgu piirkonnas on olnud tunda blokeeringut ja turjal, seljas. Tuimus hakkab tasapisi taanduma. Tunnen oma turja ja kaela. On küll veel tuim aga ma tunnen!

22 juuli
Olin hommikul oma kehaga üks ja lasin energiaks voolata. Heitsin magama samal ajal teadlikkust hoides. Jäin magama ja magades läksin magama. Hakkasin külma prõkse. Teadsin, et see võib olla kuhugi rännakule minek. Pidev selline surin sees. Andsin siis üks hetk hoogu ja surin muutus väga intrnsiivseks ning ka prõksud. Siis tulid heksagoni laadsed mustrid mis olid kõikjal. Hakkas moodustuma pilt kuid siis hägustud ja surisesin tagasi ünenäkku. Keha surises ssmal ajal pidevalt meeldivalt. Siis hakkasin ärkama unest ja surin oli ikka veelgi sees. Kirjutan praegu ja see on väga selgelt meeles. Hea on olla. Lihtsalt ilma eriliste emotsioonideta hea. Prõksud olid kuidagi head. Lühikesed nagu elekter. Tsrrts, tsrrts. Tsrrts.

28 juuli
Olin meditatsioonis ja tundsin kuidas valukeha rünnak on käimas. Kurk paistetas nagu üles. Hoidsin oma tähelepanu selles paksus energias ja üks hetk sain sellega üheks ning tundsin kuidas see läks sügavale minusse. Füüsiliselt oli valus ja pisarad tulid silma ning ei saanud hingata kuid olin selle valuga sama. Nagu tuleleegid oleks tuhisenud minus. Lõpuks sai vist küllalt ja pidin kõhima ja ütlesin kehale, et usaldan teda. Kogemus hakkas vaibuma. Tunnen veelgi kurgu piirkonnas nagu pitsitust kuid enne oli ühel pool oluliselt tuimem. Nüüd on vist osa sellest hajunud. Kuid ma pole kindel.

6 august
Eile jalutasin väljas ning tundsin, et valukeha on liikunud kaela pidi üles. Tundsin teda näos ning tundsin ka kuidas nina kõrvalt mõlemalt poolt sügeles. Ja peas samuti. Energia liikus ilmselt. Samuti oli tunda paremas sääres paksemat tuima kogumit. Ma luban sellel kõigel juhtuda. Kui olen praeguses hetkes liiguvad asjad nii nagu vaja ongi. Ma usaldan seda protsessi.

25 august
Eile taipasin mis Tolle pidas silmas kui ta rääkis, et on vaja osa tähelepanust hoida endas mitte suunata täielikult välisele. Enda kehas lihtsustamise mõttes. Avastasin, et suudan kergusega seda teha. Ja tunne on sarnane vaadates näiteks puud või mõeldes. Mõlemal juhul on võimalik jätta osa tähelepanust endasse.

 Milline see tunne on? Sõnadesse pannes - pehme. Pehme tunne on kui läbi enda vaadelda kontseptsioone või ka elu. Pehme ja hea.

27 august
Ärkasin täna teistsuguse tundega. Nagu poleks enam see kes ma olin. Hmm. Aga kes ma olin

29 september
Täna juhtus midagi kummalist. Hommikul kui tulin poest välja, tõusis valukeha väga järsku esile, pelgalt selle peale kui üks mees küsis suitsu. Ja õhtul pistis naaber pea ilma koputamata ukse vahelt sisse ning pauh valukeha hüppas esile. Ma ei sattunud kohe peale kuid vahetult peale intsidenti ja tundsin kehas vibratsiooni. Huvitav kas nüüd näljas olles hakkab valukeha ennast näitama? Saunas olles oli ka imelik kogemus. Kuigi viskasin leili oli keha kuidagi jahe. Ning jalgades on olnud nädalaid kuuma jutid. Ok luban sellel olla. Tuleb olla rohkem erk ja järgmine kord tabada ennast keset valukeha ärkamist.

6 november
Täna hommikul kui püüdsin tajuda ruumikust enese sees ei tundnud seda. Juba tööle sõites tundsin kuidas hakkavad kerkima hirmud. Tühise asja üle. Lae ülemine äär oli vaja parandada aga ma ei suutnud otsustada kuidas. Ja see muutus paanikaks. Eemaldusin ja istusin autosse. Läksin tähelepanuga kehasse ning vaatlesin mida hirm teeb. Füüsiliselt olin nii väsinud ja tahtsin põgeneda kõige hinna eest. Jalad olid nõrgad. Tunnen veel praegugi natuke. Ruumikust pole veel päris tagasi tulnud kuid paanikat pole. See oli teine kord kui nii tugevat valukeha rünnakut tajusin ja jäin hetkesse. Mõtete ülemvõim on läbi.

7 november
Nihe teadvuses.

Mis siis on oluline?  Ruumikuse tajumine on nagu lüliti. Plõks ja praeguses. Tunnen kuidas ego ja ilmselt valukeha püüavad luua draamat. Ja natuke selline kummaline tunne on. Harjumatu. Ja uni on. Ükskõik mis ego või valukeha mulle räägib jätkab praeguses, ruumikuses olemist. Näis mis sellest välja tuleb. Ühte ma tean. See mis ma teen või lasen juhtuda on kõige olulisem üldse mis minu elus on juhtunud.  Kogu mu elu ebaõnnestumised on toonud mind siia punkti. Ma olen tänulik.

10 november
Täna on kolmas päev kui ärkan ja olen tugevalt hetkes. Mõtteid on kuid näen neid ja vähesed suudavad mind kaasa tirida. Ilmselt võtab aega, et seda seisundit igapäeva ellu integreerida. Olen natuke kohmakas, panin tähele, et kui varasemalt vaatasin mingit punkti siis nüüd panen tähele kõike mis on vaateväljas. Perifeerne nägemine või kuidas seda kutsutakse. Värvid on kuidagi sügavamad ja märkan helisid mida varem ei kuulnud. Ning kui varem aju korrigeeris pilti siis nüüd kui käin või liigutan siis kõik juhtub ilma filtrita. Vajab harjumist. Mingit õnnis tunnet pole. Küll on aga rahu. Mitte aga kogu aeg. Kui tekivad intensiivsemad olukorrad kus valukeha on harjunud tulema esile siis ilmselt vanad mustrid käivad innertsist veel edasi. Need emotsioonid ja kannatused on vist ilmselt vaja läbi tunda. Aga seekord juba tunda mitte olla ️

11 november
Nihe teadvuses on jäänud püsima. Vaikus on taustal. Tunnen seda. Samuti on ümbruse vaatlemine teistsugune. Värvid on erksamad ja näen perifeerselt. Või pigem näen kõike mis jääb vaatevälja... 170 kraadi või palju inimene näeb. Egoistlik meel töötab aga samamoodi. Mitte enam nii intensiivselt küll. Lihtsam on teha otsuseid. Võibolla seetõttu, et ei kõhkle ega kaalu paljut. Otsustan ja teen. Valukeha kerkib ka esile aga vist ei takerdu täielikult kummassegi. Olen vist natuke haige ka aga sellegipoolest on suhteliselt hea enesetunne. Tunnen ennast vabanama. Ma ei pea olema enam keegi, identifitseerima mingi vormiga. Tundsin ühel õhtul magama minnes absoluutset rahu. Vist nagu õnnis tunne. Mitte emotsioon ega õnnetunne vaid sügav rahu. Ma ei teagi kas olen iialgi midagi sellist tundnudki. Järgmisel hommikul oli praegune tugevalt tuntav. Nagu oleks uus mõõde juures. Vaatlesin meele igat kavalust. Nägin läbi. Sõitsin tööle ja tegin tööd kuid samal ajal toimus sees midagi olulisemat. Väliselt poleks keegi võib-olla osanud aimatagi. Vaatame kuhu see mind viib, jätkab praeguses olemist.

12 november
Sattusin yt ühe mixi peale. Muusika tundus nii sügav ja hea. Puhas rõõm. Tundsin ka üsna sügavat hetkesolekut. Midagi muud peale muusika polnud. Tunnen ei pigem tean või tajun, et miski väline pole olnud, ole ega hakka enam kunagi olema olulisem kui hetkes olemine. Tõeline mina olemine.

14 november
Eile magama minnes läksin tähelepanuga sisemisse kehasse. See tundus nii õige, kodune, lohutav oleks kehv sõna kuid midagi sarnast. Pehme mina tunne.

Hommikul tuli valukeha mõtetesse. Sain üsna kergelt jälile ning draama taandus mõne minutiga. Kätesse jäi jahe tunne. Või pigem käes oli jahe tunne kui valukeha oli ohjad enda kätte haaranud. See on uus taju mida olen paar korda märganud.

18 november
Tänaseks on kohalolu intensiivsus vaibunud. Mõtted on tagasi kuid mitte enam nii pealetükkivalt. Näen valdava osa neist läbi. Kehaline eufooria on möödas. Arvan, et  tänu mõtete puudumisele langes keha stressitase drastiliselt siis toodeti heaolu hormoone üle. Siis vahepeal oli nii hea, et hakkas halb. Nüüd on lihtsalt hea, mitte üleliigselt. Aga sisemuses on rahu kuid pean märkima, et mõtetest tekib vahel nagu rahutuse laine.


[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 

Juhtus kummaline lugu. Olin hommikul päris mõtetega samastunud. Vaatasin oma mantra sõrmust ja keerasin seda ning laususin mantrat. Tundsin kuidas mõtetega samastunud kadus ja kohalolu saabus. Kui võtsin telefoni lahti, et seda kirjutada praegu oli ees sissekanne sõrmusest mille olin kirjutanud. See oli kogemata tulnud lahti... Nice 

Järelikult töötab see praegu minu jaoks. Kui kaotab ennast liigselt mõtetesse saan kiiresti tagasi sõrmuse kaudu. Ehk on see värav kiireks teadvuse seisundi muutmiseks.


OP 

Tundub, et ärkamise protsessi käigus on tavaline, et tekivad nn fantoom-valud, mida ka sina kirjeldasid.

Tundub, et neid seletamatusid valusid tõlgendatakse nii, et need on mentaalsüsteemi kaitsereaktsioonid. Mentaalsüsteem kardab muutuda ja siis tekitab enesekaitseks inimesele valusid, et ta enam ei mediteeriks vaid keskenduks valudele ja muule argipäevasele, mileltulemusena mentaalsüsteemi enam ei lammutata/muudeta.

Aga seal tundub olema lisaks veel esoteeriline seletus kaa, et iga fantoomvalu on seotud kunagise traumaga. Ja trauma tähendab siis, et tegu on koormav müra ajusopis, ja ta ei lase ärkaja ajul edasi muteeruda. Seega tuleks välja mõistatada, millist traumat fantoomvalu tähistab ja siis mõtiskleda selel trauma üle ja teha andestamisi ja lahti laskmisi, ja siis peaks see valu kaduma ja järgmise trauma valu tekkima. Ma sain nii aru.

Sa kirjeldasid huvitavalt, et fantoomvalu tekkis justnimelt mingi suitsetaja tõttu. Võimalik, et mingi ärritus siis oli kuangi lapsepõlves suitsetamisega. Ja seetõttu siis tekkisiki koheselt fantoomvalu kui suitsetajat nägid.


[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 

Tsitaat:OP: Saan aru, et mantra sõrmus on selline sõrmus, millel on keeratav osa. Kas seda keerutatakse samal eesmärgil nagu ka palvehelmeid lastakse sõrmede vahel joosta? Et siis põhi eesmärk oleks, et sõrmed midagi teeksid? või mis sellise sõrmuse ja palve helmeste eesmrägiks võiks olla?

Jah keerutatakse ja loetakse mantra. Sellel tegevusel on mitu aspekti mis mõjuvad. Esiteks on puhtfüüsiline tegevus nagu sa mainid, teiseks on usk tegevusse - mentaalne ja lisaks siis veel religiooni ühisväli mis hakkab toetama.

Peamine mantrate ja palvete eesmärk on viia tähelepanu tavamõtetelt, mis on suures osas suht kasutud kordused, abstraktsele ning seeläbi  arendada seda külge meis. Ärkamise kontekstis on selliste vahendite kasutamine ajutine. Mingi hetk taipame, et iga ühisväli soovib kasvada see hakkab takistama ning suruma raamidesse ja parem on loobuda vahenditest. See on tegelikult minu kogemus ja kui ma mõtlen siis nii mõnigi väga hea mittekahesuse õpetaja kannab sõrmuseid ja helmeid kaasas.

Tsitaat:Tundub, et ärkamise protsessi käigus on tavaline, et tekivad nn fantoom-valud, mida ka sina kirjeldasid.
Tundub, et neid seletamatusid valusid tõlgendatakse nii, et need on mentaalsüsteemi kaitsereaktsioonid. Mentaalsüsteem kardab muutuda ja siis tekitab enesekaitseks inimesele valusid, et ta enam ei mediteeriks vaid keskenduks valudele ja muule argipäevasele, mileltulemusena mentaalsüsteemi enam ei lammutata/muudeta.

Aga seal tundub olema lisaks veel esoteeriline seletus kaa, et iga fantoomvalu on seotud kunagise traumaga. Ja trauma tähendab siis, et tegu on koormav müra ajusopis, ja ta ei lase ärkaja ajul edasi muteeruda. Seega tuleks välja mõistatada, millist traumat fantoomvalu tähistab ja siis mõtiskleda selel trauma üle ja teha andestamisi ja lahti laskmisi, ja siis peaks see valu kaduma ja järgmise trauma valu tekkima. Ma sain nii aru.

Sa kirjeldasid huvitavalt, et fantoomvalu tekkis justnimelt mingi suitsetaja tõttu. Võimalik, et mingi ärritus siis oli kuangi lapsepõlves suitsetamisega. Ja seetõttu siis tekkisiki koheselt fantoomvalu kui suitsetajat nägid.

Mulle tundub nii, et korralikult läbi kogemata emotsioonid talletuvad kehas ja need on seotud mõtetega. Selles mõttes on nagu kaks poolt -  emotsioon ja selle ümber loodud jutustus. See kaks-ühes moodustis on nagu pisike ühisväli mis enda elus hoidmiseks vajab sarnaseid situatsioone ja piisab lihtsalt ka negatiivse kogemuse meenutamisest kui reaalset situatsiooni pole käepärast. Kui me nüüd hakkame esmalt läbi nägema mõtteid ja ei võta neid enam tõsiselt siis hakkavad need "pallid" tühjaks jooksma. Vahel siis järsku ning keha pole harjunud selliste äkiliste energiasööstudega ja tekib valureaktsioon või kuuma/külma tunne. Samas on need erineva kvaliteediga kui tavaline füüsiline tunne ja möödudes on kerge tunne kehas. Võib-olla aju püüab tõlgendada kehale mõistetavasse keelde neid energia voogamisi.

Võib ka juhtuda, et jutustuse pool langeb ära neis "pallides" kuid tunde pool jääb. Siis hakkab kerkima ilma igasuguse põhjuseta hirm/paanika/misiganes negatiivne emotsioon ja see on vaja siis läbi tunda ilma samastumata.


[Pilt: avatar_7.jpg?dateline=1591388284] Q11 

„Võib ka juhtuda, et jutustuse pool langeb ära neis "pallides" kuid tunde pool jääb“
Tundub, et nö mõttemälu on lihtsam „kustutada“, õigem oleks vist öelda „läbi näha“ kui kehasse jäänud tundemälu.
Viimase tekkimisele või alguspunktile on raskem jälile saada...


[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 

Tsitaat:Q11: „Võib ka juhtuda, et jutustuse pool langeb ära neis "pallides" kuid tunde pool jääb“
Tundub, et nö mõttemälu on lihtsam „kustutada“, õigem oleks vist öelda „läbi näha“ kui kehasse jäänud tundemälu.
Viimase tekkimisele või alguspunktile on raskem jälile saada...

Läbi näha on tõesti parem väljend. Idee on selles et mõtlemine on bioloogilise kehaga kaasas käiv naturaalne protsess. Samuti nagu seedimine või hingamine. See lihtsalt juhtub ja püüd kustutada või peatada oleks sarnane hinge kinni hoidmisega. Tegelikult pole mõtlemine probleemiks vaid mõtete ja konseptsioonidega samastumine ning nendele oma identiteedi ehitamine. Neutraalse vaatlejana mõtete jälgimine "paljastab" ebavajalikud mustrid ja me lihtsalt ei võta enam tõsiselt mida egoistlik meel meile ette söödab. Põhimõtteliselt egoistlik meel on nende "pallide" kogum ja iga pall nõuab teatud aja tagant tähelepanu. See juhtub siis kui tavapärane energia hulk hakkab vähenema ja seda tajub see "pall" kui surmana.  Tähelepanu on nagu taskulambi valgus - konsentreeritud teadvus(?). Ükskõik millele valgusvihk langeb see kasvab ja areneb. Kui me oleme harjunud samastuma mõtetega siis see "pall" tungib meie mõtetesse ja püüab saada tähelepanu ja võib tuua kaasa ka selle suremise aimduse millele paneb sildi külge - hirm, ärevus, viha jne. Selle tagajärjel me arvame, et Mina on ohus. Praktikas tuleb see esile näiteks kui oleme mingisse ideesse kiindunud ja keegi seda maha teeb siis reaktsiooniks on tugev vastumeelsus. Võib öelda, et egoistlik meel (pallid) illusoorne ja eksisteerib vaid siis kui saab pidevalt tähelepanu. Selles mõttes pole ego ei hea ega halb vaid soovib lihtsalt jääda ellu.

Tundemälu läbi elada on keerukam jah. Alguspunkt tegelikult polegi oluline vaid see mis kerkib just praegu ja nüüd meie ette. Keerukas on tegeleda sellisete negatiivsete emotsioonidega seepärast, et oleme harjutanud end kogu elu põgenema. Iga väiksemgi ebamugavus ja me eemaldume. Selline käitumine surub emotsioone aga pidevalt alla ja kogub energiakehasse. Harjumus on vaja ümber pöörata ja lubada ebamugavusel olla, isegi kutsuda endale lähemale, mõnes mõttes minna emotsiooni sisse. Mingis punktis taipame, et see on lihtsalt tunne kehas mis ei tee meile midagi. Siis toimub nihe ja me oleme samaaegselt täielikus rahus ning tunneme näiteks paanilist hirmu või ärevust. Tavaliselt kukuvad siis ära ka sildid hirm, ärevus jne ja jääb alles ainult "tunne".


OP 

Loffe, kas silmanagemine on jatkuvalt omamoodi, et haarab korraga rohkelt detaile nagu kirjeldasid? Voi on vana silmavaade tagasi tulnud?

Ja kuidas sumeditatsioonid valja naevad? Et, kas on vaikne tuba, kus on kulda ainult ouest tulevat autode myra? Voi on lausvaikne? Ja kas isud voi lamad? Ja mitu minutid kestab seanss? Ja kas visuaale ka naed medimise ajal?

Ja kas oled astraal und ka kogenud?


[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 

Tsitaat:OP: Loffe, kas silmanagemine on jatkuvalt omamoodi, et haarab korraga rohkelt detaile nagu kirjeldasid? Voi on vana silmavaade tagasi tulnud?

Jah see on jäänud püsima. Ma olen mõelnud sellele miks selline taju tekkis. Üheks võimalikuks vastuseks on üleliigse mõttetegevuse ära kukkumine. Kui ma vaatan midagi siis üldiselt ei teki jutustust selle ümber peas. See on nagu vahetu nägemine nii nagu aju pildi kokku paneb ilma mõistuse vahelesegamiseta. Ma pean silmas ilma, et mõistus püüaks aktiivselt mälust sarnaseid pilte välja kaevata ja võrrelda neid. Vahepeal tuleb ette hetki kui samastun mõtetega ja siis muutub ka vaade. Selle märkamine ja tagasitulek üllatab mind iga kord, kuigi ma olen seda vist juba million korda kogenud, kuidas ärev ja veidi ähvardav maailm muutub hetkega koduseks ja hubaseks.

Tsitaat:Ja kuidas sumeditatsioonid valja naevad? Et, kas on vaikne tuba, kus on kulda ainult ouest tulevat autode myra? Voi on lausvaikne? Ja kas isud voi lamad? Ja mitu minutid kestab seanss? Ja kas visuaale ka naed medimise ajal?

Ma enam formaalselt ei mediteeri nagu varem. Pole selleks vajadust kuna olen peaaegu kogu ärkveloleku meditatiivses seisundis - neutraalne vaatleja. See on kandunud ka unedesse ja märkan vahepeal sealgi tuttavaid mõttemustreid. Küll olen teinud vahepeal spetsiifilisi meditatsioone, et aidata kehas kinni olevat energiat liikuma ja lihtsalt uurinud ja laiendanud teadvuse haaret, üksolemise perspektiivi. Need on tavaliselt pikad 40 min ja üle tunni meditatsioonid.

Kui ma tegin veel formaalseid siis kohal ajal ja välisel polnud vahet. Mediteerisin ka siis kui kõrvallkorteris käis pidu või kui keegi viibis toas. Üldiselt tegin 10-20 minuti kaupa, "rätsepaistes" , hommikuti kuna mõttevoog oli siis eriti võimas ning vajas leevendamist   Tegelikult pole vaja rätsepaistes olla kuid minule oli see kui rituaal ja aitast kaasa meeleolu loomisel.

Visuaalidele pole ma kunagi tähelepanu pööranud. Mulle sobib pigem tunnetuslik pool ja isegi kui visuaalid on tulnud siis lasen neil minna ega lähe kaasa.

Tsitaat:Ja kas oled astraal und ka kogenud?

Spontaanselt on esile tulnud lucid dreamingut ja korra olen proovinud ka astraali kuid see ei ole kuidagi olnud fookuses. Igapäevases elus on olnud piisavalt avastamist. Kuid pean ütlema, et viimasel ajal on astraal mitmeid kordi kerkinud mõtetesse ja võibolla oleks aeg ka seda külge arendada endas. Mida Q11 arvab? Kas tasuks?


OP 

Muidu, kui mainisid, et varvid on erksamad, siis see peaks olema sama efekt kui kanepit voi seeni tarbida. Et, kes on drooge proovinud, need peaks ette kujutama, millest raagid.

Sedalaadi varvide intensiivistumise etapile jargneb eufooria etapp. Tundub, et sul siiski eufooria pole, vaid on mingi muu seisund. Ja droogidega joutakse peale eufooriat suurde rahusse, et ylirahulikku seisundisse, kus miski ei hairi ega motteid ka peas eriti pole. Tundub, et pigem selline rahutunne on mingil maaral siis pidevalt arganul, et on pidevalt kyllalt chill olla. Aga eufooriat ilmselt sul pole, voibolla esimestel arkamise kogemustel yllatusid ja tekkis eufooria korraks, arvan nii.

Kuidas need geomeetrilised kujundid end ilmutasid? Kas nad oli muteeruvas olekus, et muutusid uuteks kujunditeks sujuvalt yle, ja muutusid suuremaks jms, voi nad olid staayiliselt pool minutit paigal muutumatuna? Ja kas taust oli siis kujundil must kosmos voi ka mustriline ja varviline? Et voiksid natuke kirjeldada kujundi visuaali kogemust, ehk saan paralleele tuua seente hallukatega, eesmargiks siis, et saaks paremat ettekujutust arkamise asjast.

Muidu eesti keeles keegi polegi varasemalt ajaloos jaganud oma arkamise kogemust. Ma ei leia eesti internetist teisi aritlevaid arganuid. Seetotto oled ajaloos esimene omasugune pioneer.


[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 

Tsitaat:OP: Muidu, kui mainisid, et varvid on erksamad, siis see peaks olema sama efekt kui kanepit voi seeni tarbida. Et, kes on drooge proovinud, need peaks ette kujutama, millest raagid.

Jah põhimõtteliselt sarnane kanepi või mingi etapi mdmaga aga lihtsalt visuaalselt kaunis ilma eufooriata. Ma olen üsnagi veendunud, et enamus drooge kutsub esile mõttetegevuse aeglustumise ja sellest ka rahu tunne. Mäletan kunagi kui alkoholi sai tarbitud siis need esimesed mõned õlled olid alati parimad. Tunned kuidas keha lõdveneb ja rahu saabub.

Tsitaat:Sedalaadi varvide intensiivistumise etapile jargneb eufooria etapp. Tundub, et sul siiski eufooria pole, vaid on mingi muu seisund. Ja droogidega joutakse peale eufooriat suurde rahusse, et ylirahulikku seisundisse, kus miski ei hairi ega motteid ka peas eriti pole. Tundub, et pigem selline rahutunne on mingil maaral siis pidevalt arganul, et on pidevalt kyllalt chill olla. Aga eufooriat ilmselt sul pole, voibolla esimestel arkamise kogemustel yllatusid ja tekkis eufooria korraks, arvan nii.

Esimesed paar nädalat oli ka eufooria tunne. Ma kahtlustan, et see johtus absoluutselt igasuguste probleemide järsu ärakukkumisega. Läksin õhtul magama ja ärgates polnud endam mitte mingisugust stressi. Keha ilmselt ei osanud sellise uudse situatsiooniga midagi peale hakata sest hormoonide tasakaal oli järsult paigast ära. Stressihormoone polnud vaja enam toota ja olemasolev mehhanistm selle tasakaalustamiseks tootis heaoluhormoone üle kuni keha baseline taastus. Muidugi see on minu arvamus ja ei pruugi paika pidada kuid tundub minule tõenäoline.

Tsitaat:Kuidas need geomeetrilised kujundid end ilmutasid? Kas nad oli muteeruvas olekus, et muutusid uuteks kujunditeks sujuvalt yle, ja muutusid suuremaks jms, voi nad olid staayiliselt pool minutit paigal muutumatuna? Ja kas taust oli siis kujundil must kosmos voi ka mustriline ja varviline? Et voiksid natuke kirjeldada kujundi visuaali kogemust, ehk saan paralleele tuua seente hallukatega, eesmargiks siis, et saaks paremat ettekujutust arkamise asjast.

Sinakad hüper 3d heksagoni muster millelel liikusin lähemale. Ma ei oska paremini kirjeldada seda. Jah suht sarnane dmt heksagonidega.

Tsitaat:Muidu eesti keeles keegi polegi varasemalt ajaloos jaganud oma arkamise kogemust. Ma ei leia eesti internetist teisi aritlevaid arganuid. Seetotto oled ajaloos esimene omasugune pioneer.

On piisavalt olnud aga need foorumid kus arutleti on kustunud või lihtsalt kadunud. Teine asi on see, et inimesi tavaliselt ei huvita see teema ja isegi kui huvitab siis mittekahesuse konseptsioon on üsna võõras ja eemaletõukav.


OP 

Mina sain kyll vast kyllalt selge pildi arkamisest. Mitmed elemendid on toesti samad nagu droogidega.

Aga kellel droogide kogemust pole, siis on voimalik muudmoodi kirjeldada, ja mulle tundub, et siin on kenasti selged aimu andvad kirjeldused.

Muidu praegu ma kyll ei oska eesti internetist leida arkamise alaseid arutlusi. On olemas artiklid, intervjuud, kus keegi nimetab end valgustunuks, kuid mingit aimu ei saa, et mis olek see nende valgustumus siis on, ja ei saa ka kysida artiklilt, kuna artikkel pole foorum.

Otsin ohtul veel kui parema seadme taha satun.

Aga kas arganu tunnetab mone minutiga are et vestluspartner on samuti arganu, voi sellist mystilist tunnetust ta pole?

Ja, mis moodi valgustumine erineb arkamisest?


[Pilt: avatar_7.jpg?dateline=1591388284] Q11

Miks mitte, ikka tasub. Kogemuse mõtteski. Aga jah, kui Sul on ka „tundemälu“, no mitte kustunud aga ei avalda mõju, siis mida Unejoonistaja teeks?
Unetuppa Sa ärkad...aga...kui Su hirmud, ihad, soovid on lahustunud Ärkvelolekus, siis mida oleks Joonistada?
Võibolla Sinu astraal oleks (kasutades OP-i väjendit) maru igav... 

Liigselt muidugi ei maksaks harjutada, sest võib juhtuda, et enam normaalselt magama ei jäägi.

Tsitaat:„On piisavalt olnud aga need foorumid kus arutleti on kustunud või lihtsalt kadunud. Teine asi on see, et inimesi tavaliselt ei huvita see teema ja isegi kui huvitab siis mittekahesuse konseptsioon on üsna võõras ja eemaletõukav.“

Eks see ole ka sellepärast, et elame kristlikus kultuuriruumis. Jumala arusaam on piibli ja kirikuga väga põimunud. Kuigi Jeesus ei rääkinud duaalsusest vaid mitte-duaalsusest - „Mina Ja Isa oleme Üks“.

Ma arvaks, et ega ennem inimest huvitama ei hakkagi kui Hetk (Mina) ennast tunnetab.
Jah, miks mitte see ei või juhtuda ka seeneteed juues...


[Pilt: avatar_2.png?dateline=1591381359] loffe 

Tsitaat:OP: Ja mis moodi valgustumine erineb arkamisest?

Ärkamine märgib lihtsalt ühte punkti milles kaob identifitseerimine mõtete ja emotsioonidega. Nähakse kes ma ei ole. Valgustumine on siis järgmine etapp kus tuntakse ära kes või mis ma olen. Kumbki neist ei ole lõppunkt vaid pigem alguspunkt. Ärkamine ei pruugi olla lõplik ja ego(samastumine mõtetega) püüab iga hinna eest tagasi tulla. Selle vältimiseks luuakse identifikatsioon "vaatlejaga" mis on nagu poolel teel olemine. Mitte mõtted, emotsioonid ja keha vaid kõikjaleulatuv neutraalne energiaväli. Valgustudes langeb ära ka see identifikatsioon. Kaob subjekt ja objekt ning jääb alles vaid üks.

Üldiselt enamus õpetusi lõppeb ärkamisega, sest see on juba üsnagi piisav. Kannatused lõppevad ja enam ei tekitata kannatusi teistele ning elatakse meelerahus. Kuid alati on võimalus langeda mingis elu aspektis tagasi välisega identifitseerimise lõksu. Seda on näha paljudest õpetajatest ja gurudest.

Mul tuleb sellega üks jutt meelde buddha kloostri ülemmungast või pealikust kes arvas, et on saavutanud sisemise rahu. Ükskord tuli piirkonna kõrgem ametnik külla ja munk avastas, et ta peopesad hakkasid higistama. Kohe peale külastust ütles ta koha üles ja läks aastateks teise kloostrisse tavalise mungana elama.

Tsitaat:Aga kas arganu tunnetab mone minutiga are et vestluspartner on samuti arganu, voi sellist mystilist tunnetust ta pole?

Jah tunneb teatud rahu või "õiget" tunnet. Ka lugedes kellegi kirjutist mis on suhteliselt ego vaba või siis muusikat siis tunneb seda. Muidugi see oleneb ja ega see kellel ärkamise kogemus võib näiteks kohtumise hetkel olla samastunud meele/kehaga ja siis ei tunne. Samuti võib täiesti tavaline inimene olla hetkes korraks ja siis on seda tunda. Ka on tunda kui emotsionaalkeha ärkab tugevalt teises. Aga ma ei otsi selliseid kogemusi. Kui juhtub siis juhtub ja ma ei pea eriti oluliseks seda tunnetamist.


RE: Vaimne ärkamine. - Naut - 06/06/2020

loffe
Quote from: Q11
Tsitaat:Miks mitte, ikka tasub. Kogemuse mõtteski. Aga jah, kui Sul on ka „tundemälu“, no mitte kustunud aga ei avalda mõju, siis mida Unejoonistaja teeks?
Unetuppa Sa ärkad...aga...kui Su hirmud, ihad, soovid on lahustunud Ärkvelolekus, siis mida oleks Joonistada?
Võibolla Sinu astraal oleks (kasutades OP-i väjendit) maru igav...
Liigselt muidugi ei maksaks harjutada, sest võib juhtuda, et enam normaalselt magama ei jäägi.

Hahaa. Pole mul midagi nii lahustunud. Ma olen samamoodi teeline nagu kõik teised ja mõtted ning emotsioonid kerkivad ikka esile. Mul on lihtsalt valikuvõimalus kas minna kaasa või lasta minna.
Ma panin tähele, et oled kasutanud käte leidmist unes. Kas see praktika on inspireeritud Castanedast?

Quote
Tsitaat:Eks see ole ka sellepärast, et elame kristlikus kultuuriruumis. Jumala arusaam on piibli ja kirikuga väga põimunud. Kuigi Jeesus ei rääkinud duaalsusest vaid mitte-duaalsusest - „Mina Ja Isa oleme Üks“.

Jeesus rääkis tõesti mitteduaalsusest. Nagu näiteks pühas vaimus elamisest. See kirjeldus on sarnane ärkamisega.


Q11
Tsitaat:"Mul tuleb sellega üks jutt meelde buddha kloostri ülemmungast või pealikust kes arvas, et on saavutanud sisemise rahu. Ükskord tuli piirkonna kõrgem ametnik külla ja munk avastas, et ta peopesad hakkasid higistama. Kohe peale külastust ütles ta koha üles ja läks aastateks teise kloostrisse tavalise mungana elama."

Jah, seda on hea ka kontrollida. Kui istud vaikselt üksinda oma toas või esined suure rahvahulga ees siis Valgustunul pole mingeid psüühilisi hirme, mis  kanduksid üle kehale. Nagu siin jutus munga peopesade higistamine... 


Q11
Tsitaat:"Ma panin tähele, et oled kasutanud käte leidmist unes. Kas see praktika on inspireeritud Castanedast?"

Ma ei ole Castanedat lugenud, sellepeale tulin ise. Alles hiljem sain aru, et ka teised on selle "nõksu" avastanud...


loffe
Quote from: OP
Tsitaat:Loffe, mitu aastat sa vaimseid praktikaid tegid, enne kui Edgar Tolle raamatuid praktiseerima hakkasid ja arkama nendega? Kas kuskil 7 aastat budisminduste uurimist, drooge ja muud esoteerikat enne arkamist? Voi mitu aastat? See aastate hulk annab ylevaadet teistele, et kui kiirelt ta siis saabub.

Mul juhtus kiiresti ja läbi tugevate psühholoogiliste kannatuste. Ma arvan aga et ma olin juba ammu valmis ja viimase piiri peal sest kui ma alustasin mediteerimist siis juba esimestel kordadel tundsin soojust keha erinevates piirkondades. Umbes 7 kuud meditasiooni ja püüdu elu korda seada läbi erinevate täiesti tavaliste meele muutmise praktikate nagu affirmatsioonid jne. Elu aga tuli ja andis veel viimase hoobi nii, et tundus absoluutselt mõttetu edasi elada. See tõi Tolle juurde ja põhimõtteliselt kõik mida lugesin tundus absoluutselt loogiline ja selge. Alustasin praktikaid ja kahe kuu pärast oli esimene sügavam kogemus käes. See muidugi hirmutas mind paariks kuuks ära kuni pärast taipasin, et olin näinud ego kõrvalt. Siis sealt edasi umbes 7 kuu pärast oli ärkamise kogemus ja umbes pool aastat läks aega, et harjuda sellega.
Nagu ma olen aru saanud siis ega polegi mingit reeglit. Mõni on vaimne kogu elu ja mediteerib aastaid ning ei leia rahu. Teine ei tee midagi ning ärkab lihtsalt hommikul üles ning kõik on muutunud. Samuti pole vahet kas mees, naine, rikas või vaene. Kas munk või kurjategija.


OP 
02 May, 22:51:30
Tundub, nagu need mungad tekitasidki omale ajaloos sihilikult raskusi ja kannatusi, kuna need on voti, kuidas edasi areneda. Sest niisama mugavustsoonis olev laane inimene, kes loevad Tolle raamatuit minu korval metroos, need vaevalt et eluraskusi piisavalt omavad, ja seetottu 99.7% puhul mingeid arkamisi ega taipamisi juhtu. Sest vaja on sygavat keskendumist, ja raskused voimaldavad tugevat siirust, tugevat meeletahet jne. Nagu oeldakse elutarkusena, et raskused on parimad opetajad. Ka Tolle oli mentaalses kriisis 30ndate eluaastate alguses enne arkamist nagu tema yhest videost siin hiljuti vaatasime.

Ma teeks sellise yldistuse, et trauma/kriis ja muud sellised sonad, ka deprekas, on parimad sobrad vaimselt arenejale, parim retsept.

 
loffe 
02 May, 23:05:47
Quote from: OP on 02 May, 22:51:30
Tsitaat:Tundub, nagu need mungad tekitasidki omale ajaloos sihilikult raskusi ja kannatusi, kuna need on voti, kuidas edasi areneda. Sest niisama mugavustsoonis olev laane inimene, kes loevad Tolle raamatuit minu korval metroos, need vaevalt et eluraskusi piisavalt omavad, ja seetottu 99.7% puhul mingeid arkamisi ega taipamisi juhtu. Sest vaja on sygavat keskendumist, ja raskused voimaldavad tugevat siirust, tugevat meeletahet jne. Nagu oeldakse elutarkusena, et raskused on parimad opetajad. Ka Tolle oli mentaalses kriisis 30ndate eluaastate alguses enne arkamist nagu tema yhest videost siin hiljuti vaatasime.

Ma teeks sellise yldistuse, et trauma/kriis ja muud sellised sonad, ka deprekas, on parimad sobrad vaimselt arenejale, parim retsept.

Jah kriisid elus motiveerivad. Läbi kannatuste ärkamine oli varem ainus viis kuid tänasel päeval tundub, et pole enam vaja. Võibolla oleme inimkonnana jõudnud kriitilise punktini ja me oleme valiku ees kas parandada ennast või hävitada planeet. Võibolla maa aitab kaasa. Kes teab.


OP
On silma jaand, et valgustumiste jms-te edasiarengute symtomiks/tunnuseks on, et neil inimestel tekib soov yhiskonda paasta, parandada, teenida. Kas sul on ka siis peakolusse tekkinud arkamisejargselt motted, et planeet on hukkumas ja sul on kihk kuidagi paasta seda planeeti?

Usklikud teevad misjoni rannakuid vast samal pohjusel, et see rahuldab nende soovi kylvata maailma seda head tunnet, mida nemad religiooniga kogesid.

Voibolla siis valgustunutel ongi millegiparast koigil selline maailma paastmise etapp/soov.


OP 
02 May, 23:24:42
Aga, loffe, kuidas sa siinse foorumi leidsid, kas guuglist, voi astraali meister Q1 promos kusagil voi kuidas?


loffe
See maailma päästmine on pahatihti ego kannustatud ja lõppeb nagu alati. Taheti head aga välja kukkus...jah. Vaja alustada endast ja siis seest võib tulla välja õige käitumine, õiged otsused. Seda on aga praegu väga vähe näha maailmas.
Selles mõttes ma ei ürita maailma päästa kuid võibolla mõjub hetkes olemine teistele ja maailm muutub seeläbi paremaks. Kes teab.

Tsitaat:Aga, loffe, kuidas sa siinse foorumi leidsid, kas guuglist, voi astraali meister Q1 promos kusagil voi kuidas?

Mulle jäi Q11 para webis silma ja ma olen mõned korrad otsinud eesti keelseid foorumeid kus arutada ärkamise teemal. Siis märkasin Q11 allkirjas seda foorumit ja nii ma siin olen.


OP 
03 May, 00:11:39
offe, voiks hiljem moned testid siis labi viia. Et voiksid kuulata neid bineural helisid ja vaatame, kuidas su aju reageerib neile.

Quote from: OP
Tsitaat:Huvi parast voiksime otsida internetist pilte, nagu naiteks tuntud kuu pilt, kus tumedamad alad tekitavad tunde, et kuu peal in kas inimnao kujutis vms loogiline muster. Sedalaadi pilte vaadates sul vb enam ei teki ilkusoonset inimese nao nagemist kuu pildil.


loffe
Võime ju proovida. Selles mõttes, et kõik mõjub füüsilisele kehale ikka nii nagu tavaliselt mõjub. Meelt mõjutavad droogid aga on kasutud. Ma olen proovinud alkoholi ja rahusteid ühe korra kuid mõju on absoluutselt teine kui varem. Alkoholist tuli vaid pohmakas ilma mingi mõjuta tujule. Võibolla niipalju, et nägin kuidas mõtted takerdusid. Rahusti tegi lihtsalt veelgi aeglasemaks mõtted ja tegelikult oli natuke ebamugav kehaliselt.


OP
Ometigi oled drooge proovinud, saan aru, et MDMA'd ja DMT'd.

Mulle tundub, et pole nii selge hinnata, mis on ärkamise mõjutajateks. See on nagu tervistava toiduprae ärasöömine ja takkajärge nuputamine, et milline komponent söögis nüüd tervise tõi. Võimalik, et komponent 1 või 2, võimalik, et nad üheskoos. Droogidega võib olla mõju näiteks selline, et nad avavad teatud uksed, millest hiljem meditatsioonidega ja muul viisil edasi liikuda.

Aga arvan samuti, et sinu puhul droogid pole mõju avaldanud. Ja tõenäoselt neist sulle ka miskit uudset ei sünniks. Võimalik, et saaksid suurema droogidoosiga miski ainulaadsema kogemuse korraks, mida niisama kainelt ei saanud. Näiteks kui sul kehavälist kogemust Q11 juhendustel ei teki ikkagi, siis on fakt, et DMT'ga selle kogemuse osad ikkagi saavad. Aga jah, kas selelst miskit kasu ka sulle oleks, ei tea.

Lihtsalt sellised mõtisklused siis, et me kunagi täpselt lõplikult ikkagi ei tea, mis täpselt tekitas seda, kus me täna oleme.
Näiteks, täna ma huvitun siiani millegipärast võõrkeeltest, aga ma ei tea et miks. Raske on teha psühhoanalüüsi ja ega selline analüüs väga selgust ei too. Sama ka näiteks sinu ärkamisega, et ega saa 100% selgust ei oma, et mis asi täpselt ikkagi ärkamise protsessi algatas, kas meditatsioon või miski muu. Või see huvitav silmanägemise asi sul, et ega seda täpselt põhjendada on raske.

Nii ka droogide osas arvan, et ei maksa alahinnata ka drooge. Kui oled neid kasutanud ja täna seal kus oled, siis on droogid sinu teekonnal täitnud mingit rolli, ja raske hinnata kas täiesti 0% mõjuga rolli või muu protsendi ulatuses.


loffe
Ma väljendasin ennast ebaselgelt ilmselt. Enne nihet toimisid droogid laitmatult   Peale nihet aga on üsna kasutud mulle. Võibolla hallutsinogeenid töötavad aga neid pole peale nihet proovinud. Pole nagu vajadust olnud.
Tsitaat:Mulle tundub, et pole nii selge hinnata, mis on ärkamise mõjutajateks. See on nagu tervistava toiduprae ärasöömine ja takkajärge nuputamine, et milline komponent söögis nüüd tervise tõi. Võimalik, et komponent 1 või 2, võimalik, et nad üheskoos. Droogidega võib olla mõju näiteks selline, et nad avavad teatud uksed, millest hiljem meditatsioonidega ja muul viisil edasi liikuda.

Minu puhul oli põhiline motivatsioon vabaneda kannatustest ja ilmselt oli see soov ektreemne kui tagasi vaadata. Selle kohta on öeldud ka, et kes soovib ärgata peab seda soovima nagu uppuja hingata. Tegin praktikaid iga päev hommikust õhtuni, vahepeal kuulasin loenguid ja rakendasin ka kohe saadud teadmised. Ja tundus nagu elu oleks lükanud sinna poole. Kohe kui muutusin laisemaks sain elult uue tõuke mõne väljakutse näol.

Ma isiklikult arvan, et hallutsinogeenid on hea võimalus end lahti "raputada" tõekspidamistest ja uskumistest läbi mille elu nähakse.


OP
Guugeldades "vaimne ärkamine" leiab ParaWeebi foorumi teema.

Rohkem nagu arutlusi ei leia. Võibolla inimestele ei paku tõesti ärkamine huvi.

Loffe, kas arkamise perioodil on esinenud ka ulmelisi inimvoimeid vms muinasjutulist? Et naiteks, oled kuidagi kellegi motteid lugenud, voi akki ufo-olevusi nainud vms ulmelist kogenud?


loffe
Ei, mul ei avaldunud võimed. Tean küll, et mõnedel tulevad ja lähevad ja pigem peetakse neid takistuseks millesse võib ego kinni jääda. Mõnikord küll tean kuidas mingis uudses situatsioonis käituda või mida teha ilma mingisuguse eelneva informatsioonita ja pärast näen kuidas see oli vajalik, et teatud sündmuste ahel hargnema hakkaks. Kuid see on ilmselt lihtsalt intuitsioon. Tähele panen ka sünkroonsusi. Inimesed on täpselt õigel ajal õiges kohas jne.


OP
Loffe, aga nyyd saaksid hakata esoteerika biznesnaniks.
Naiteks hakkad ennustama, teed Delfile horoskoope, oled uus iigor Mang.
Teed oma Taro kaardid ja myyd.
Kursus, kuidas raha energiat ligi tommata.


loffe 
Haaah. Jajah ega muud kui tuleb oma brändi hakata üles ehitama 
Aga päriselt pole mingit tõmmet sellise äri poole. Mul on piisavalt mõnus töö praegu mida teen.


loffe 
Alan Watts - mis on mediteerimine?



Naut 
Ärkamise kohta... kas saab õppida... peab mõtlema...
Väidetavalt õige õpetaja all on siiski ka see võimalik. Hea õpetaja oskavat mingitmoodi aktiveerida oma õpilast. Nö. vajutada õigel ajal õigele nupule. Seda siis mingi vastastikuste teadvuste ühildumise peegelsüsteemi alusel või infovälja sünkrooni viimise abil... kuidagi nii..
Kuigi jah, tahe ja pürgimus selleks ärkamiseks peab siiski "õpilasel" autentselt endal ja algselt olemas olema.
Kui seda pole või on see mõnevõrra pealiskaudne, siis on iga üritus (olgu siis ärkamiseks, joonistamiseks, lendamiseks või uue retsepri järgi piruka valmistamiseks... ) justkui poolik juba alges.
On nii?


loffe
Tere Naut!
Õpetaja võib suunata tähelepanu mustritele, guru võib aidata lihtsalt oma kohalolu ja "nägemisega" kuid mõlemad on ajutised ilmselt. Ainus mida nad saavad pakkuda on kogemus, õpilane peab ise taipama lõpuks.


Naut 
Tere! : )
Jah, sul on ilmselt õigus. Minu arutlus oligi ilmselgelt rohkem teoreetiline. Kuulasin lihtsalt taas mingit loengut kuskil netiavaruste lõputus reas (hetkel on siis selline infokogumise laine mul) ja seal tuli jutuks, et kuidas mõne õpetaja (või Õpetaja) käe all tuleb neid ärganuid kui pontsakaid seeni peale head vihma, teiste käe all aga käibki suures osas siiski mingi nn. vaimlemine ja esoteeriline blaa, ilma... nö. nähtavate (õpilasele siis selgelt tajutavate) sisuliste tulemusteta selles vallas. Kusjuures kohati käib see siis seal aastaid ja kümneid. Kuigi jah, paljus arvatakse, et esoteerika või vaimsusega tegelemine ongi selline.... mingi ebamäärane amorfne mullimass, kuhu alla läheb midaiganes. Seal "midaiganes" sees on aga tänaseks päevaks ikkagi suht palju inertset, ülenämutavat ja šabloonset "käibeesoteerikat" kuni ikkagi suht äratüüdanud klišeedeni välja.
Hea küll, ilmselt on ka sellele kõigele oma "publik" ja toreongi, kuid mul endal tõmbuvad ikkagi suht sageli silmad kissakile ja ma tahan ikkagi nö. sisuliselt teada, mis on ikkagi ka seal selle "millegi" sees või kuidas see saadi või mismoodi. Ehk siis konkreetsus.
Või on see vaimuõpetustes nii võimatu ja kohati lausa välistatud?
No ma ei usu. Õigemini minu enda kogemus ütleb, et see pole reegel.
Või... on vaid minu vaim lihtsalt selline "tähenorivam"? Noet nö. koogi koostisained ja valmistusviis pole tähtis, peaasi, et kook on hea ja kõhu saab ka ju igal juhul täis...?
No jah. Ma ei välista muidugi sedagi. : )

Aga hea küll. Igal juhul tolles mainitud loengus hakkas mulle kõrvu teadvuse mingi peegelväljade aktiveerimise võimalus. Mida saabki ärganud õpetaja (või Õpetaja või Guru) kohaldada vaid eelkõige vahetus kontaktis oma õpilasega olles (ehk siis mitte kaugmeetodil, telefonis või skaibis vms).
Teadvuse peegelväljad. Mis see on? Kus asuvad? Millised välja näevad? Mis moodi "töötavad".
On keegi kuulnud või uurinud?
Olen siin mingeid teadvuse moodustumise teid, metamorfoosi võimalusi või kujunemise mooduseid puht enda jaoks natuke träkkinud. Selles mõttes ajan ka nüüd näpuga järge, et kus või mis.

See teema oli ikka suht haruldase omakogemuslikkusega kirjeldatud sul. Väga nauditav oli lugeda.


loffe
Quote OP
Tsitaat:Muidu, eestikeelne sona "opetaja" ongi indoneesia ja sealskandi maade keeles "guru". 
Aga eesti keeles sona guru naib olema vist sama, mis "ekspert". Igatahes natuke edasijoudnum kui kooliopetaja. Ma saan nii aru.

Jah terminoloogia kipub minema segaseks, eriti kui allikad on olnud erinevad. Kui lugeda inglise keelsetest allikatest siis õpetaja all mõeldakse üldiselt ärganut või peaaegu ärganut, sest mittekahesuse konseptsiooni mõistmine ning selle edasiandmine eeldab juba mingit teadlikkust. Näitena võib tuua Alan Watts'i. Guru on valgustunu kellel on ka muud võimed. Sellepärast paljud õpetajad tahavad ennast guruks kutsuda ja gurud kutsuvad tagasihoidlikkusest ennast õpetajaks   Üks tuntumaid gurusid oli vast Ramana Maharshi.

Quote from: Naut
Tsitaat:Kuigi jah, paljus arvatakse, et esoteerika või vaimsusega tegelemine ongi selline.... mingi ebamäärane amorfne mullimass, kuhu alla läheb midaiganes. Seal "midaiganes" sees on aga tänaseks päevaks ikkagi suht palju inertset, ülenämutavat ja šabloonset "käibeesoteerikat" kuni ikkagi suht äratüüdanud klišeedeni välja.
Hea küll, ilmselt on ka sellele kõigele oma "publik" ja toreongi, kuid mul endal tõmbuvad ikkagi suht sageli silmad kissakile ja ma tahan ikkagi nö. sisuliselt teada, mis on ikkagi ka seal selle "millegi" sees või kuidas see saadi või mismoodi. Ehk siis konkreetsus.
Või on see vaimuõpetustes nii võimatu ja kohati lausa välistatud?
No ma ei usu. Õigemini minu enda kogemus ütleb, et see pole reegel.
Või... on vaid minu vaim lihtsalt selline "tähenorivam"? Noet nö. koogi koostisained ja valmistusviis pole tähtis, peaasi, et kook on hea ja kõhu saab ka ju igal juhul täis...?
No jah. Ma ei välista muidugi sedagi. : )

See nii oleneb sellest milline on persoon,  ühele sobib üks õpetaja ja teisele teine. Mõnele sobib pikk lällutamine mõnele zen'ilik piitsaga piki kolu andmine.   Pärastpoole kui persoon piisavalt läbipaistvaks muutub pole suurt vahet enam õpetusel. Võib öelda, et tegelikult mingist hetkest pole enam väga vajagi õpetust vaid piisab elu jälgimisest ning sealt tuleb vihjeid mida vaja rohem jälgida või kuhu minna.
Mida küll tasub jälgida on neutraalsus. Mida neutraalsem õpetus tundub seda vähem on seal õpetaja persooni sees. Ja minu meelest on hea kui on reaalne praktiline pool ning õpetaja ka rõhutab seda kuid see on vaid minu eelistus.

Quote from: Naut
Tsitaat:Aga hea küll. Igal juhul tolles mainitud loengus hakkas mulle kõrvu teadvuse mingi peegelväljade aktiveerimise võimalus. Mida saabki ärganud õpetaja (või Õpetaja või Guru) kohaldada vaid eelkõige vahetus kontaktis oma õpilasega olles (ehk siis mitte kaugmeetodil, telefonis või skaibis vms).
Teadvuse peegelväljad. Mis see on? Kus asuvad? Millised välja näevad? Mis moodi "töötavad".
On keegi kuulnud või uurinud?
Olen siin mingeid teadvuse moodustumise teid, metamorfoosi võimalusi või kujunemise mooduseid puht enda jaoks natuke träkkinud. Selles mõttes ajan ka nüüd näpuga järge, et kus või mis.

Lähikontaktis olemise puhul töötab ilmselt keha peenväli, aura, ma ei tea kuidas seda kutsuda. Väli mis käib bioloogilise kehaga kaasas? Ma olen kuulnud, et varem mõnda õpilast hoidis guru endast paari meetri läheduses lausa kuid.
Oleviku vibratsioon või hetke energia kandub ükskõik kuhu ja kui kaugele. Me oleme kõik seotud omavahel ja polegi väga vahet kas vaadata loengut youtubes või lugeda foorumi postitust. Samuti kandub edasi ego ühisväli. Ilmselt oleme me kõik mõlemat tõmmet tundnud.


Naut
Quote from: loffe on 06 May, 07:37:41
Tsitaat:Lähikontaktis olemise puhul töötab ilmselt keha peenväli, aura, ma ei tea kuidas seda kutsuda. Väli mis käib bioloogilise kehaga kaasas? Ma olen kuulnud, et varem mõnda õpilast hoidis guru endast paari meetri läheduses lausa kuid.
Oleviku vibratsioon või hetke energia kandub ükskõik kuhu ja kui kaugele. Me oleme kõik seotud omavahel ja polegi väga vahet kas vaadata loengut youtubes või lugeda foorumi postitust. Samuti kandub edasi ego ühisväli. Ilmselt oleme me kõik mõlemat tõmmet tundnud.

Votvot. See on tõepoolest huvitav. Et siis hoitakse kontakti mitte vähemalt 2m kaugusel (nagu eriolukorra karantiininõuded on/olid. Hihii.) vaid õpilane on 2m-se "nabanööriga" kogu aeg Õpetaja mõjuväljas. : )
Sest tõepoolest me mõjutame üksteist tahtlikult või tahmatult niiehknaa. Ja inimene juba on kord sotsiaalne olend ja võtab erisuguseid mõjusid paljus vist ka märkamatult enda külge. (Kuigi.... hiljem on nende "märkamatute" mõjudega justkui ka tihtilugu siis ummikus.) Sealt ka ütelus: tahtes end muuta kõige lihtsamal viisil - eemaldu pahuratest ja rumalatest inimestest. Ja sealt edasi siis: tahad end muuta - ümbritse end kenade ja tarkade inimestega.
Sealt edasi muidugi on muutuste esilekutsumiseks liikumine muidugi endale lähemale ja sisse, kuid.... see on juba mitte nii palju väline vaid sisemine protsess.

/Huvitav, kuidas meie üleplaneedilise eriolukorra 2+2 nõue on inimese iseteadvuse mõjuvälju kasvõi üldpildis kuidagi formeerinud? On ikka kasvõi osad juba ikkagi adunud, milline õndsus on olla tõepoolest ka füüsiliselt omaette ja kasvõi ajutiselt kogu selles ühiskonna rüseluses mitte osaleda? Või see kõik sõltub endiselt piirkonnast, rahvusest, kultuuritraditsioonist (no kasvõi näiteks Põhjamaade elanike niigi loomuomane reserveeritus versus osade rahvaste kultuuriline tihelävimine-ligielamine), ekstraverdid-introverdid jne?
Ehk siis tulles Ärkamise teema juurde tagasi läbi meie viimaste aegade sündmustespektri: olukord on justkui Ärkamisi soodustav? Sest anti võimalus (kasvõi käsukorras) olla inimesel tõepoolest iseendaga.


loffe 
07 May, 22:21:01
Quote from: Naut on 07 May, 15:28:54
Tsitaat:Huvitav, kuidas meie üleplaneedilise eriolukorra 2+2 nõue on inimese iseteadvuse mõjuvälju kasvõi üldpildis kuidagi formeerinud? On ikka kasvõi osad juba ikkagi adunud, milline õndsus on olla tõepoolest ka füüsiliselt omaette ja kasvõi ajutiselt kogu selles ühiskonna rüseluses mitte osaleda? Või see kõik sõltub endiselt piirkonnast, rahvusest, kultuuritraditsioonist (no kasvõi näiteks Põhjamaade elanike niigi loomuomane reserveeritus versus osade rahvaste kultuuriline tihelävimine-ligielamine), ekstraverdid-introverdid jne?
Ehk siis tulles Ärkamise teema juurde tagasi läbi meie viimaste aegade sündmustespektri: olukord on justkui Ärkamisi soodustav? Sest anti võimalus (kasvõi käsukorras) olla inimesel tõepoolest iseendaga.

Igasugune muutus rutiinis soodustab. Egoistlik meel soovib elada turvalises mugavustsoonis ja kui rutiin muutub siis muutub ego struktuur õhulisemaks ning taipamised saavad tulla. Kui tulevad muidugi, tavaliselt hakkab ego ennast meeleheitlikult taas üles ehitama.
Traditsiooniliselt ärkamised on tulnudki läbi kannatuste - ego struktuur on järsult kokku langenud.

Iseendaga olemine pikal perioodi vältel on keerukas, inimesed lähevad üsna kiiresti hulluks kui nad ei tea muud peale enda mõtete. Olles Ise on aga lihtne. Polegi tegelikult vahet kus olla või üksi/mitmekesi, mina tunne on sama.


loffe 

Tähelepanu kehasse tagasi toomise praktika.

Bioloogiline keha on osa meie kogemusest inimesena ja mõistlik on tema eest hoolitseda. Toitainerikas dieet, päikest, füüsilist koormust, piisavalt und ja tähelepanu. Tähelepanu on  see millest on kõige rohkem puudus ja mida suuname tavaliselt kehasse  alles siis kui mingi kõrvalekalle harjumuspärasest - valu või pinge.

Miks ja kuidas tähelepanu kehas hoidmine töötab?

Bioloogiline aspekt -  Seal kus on tähelepanu sinna voolab energia. Kehale meeldib tähelepanu ja ta hakkab praktiseerides tasapisi ellu ärkama ning ennast usinalt parandama. Olen kuulnud, et pidi lausa vananemist pidurdama aga sellele ei panustaks   Küll aga aktiveerub immunsusüsteem ja haigused ei tüki niiväga ligi.

Emotsionaalkeha - hakkame märkama tihedamaid osi energaväljas. Hoides tähelepanu neil ja siis taas kogu keha energiaväljal hakkavad need kohad hõrenema ja kinni olnud enegia liitub kogu keha ühisväljaga. Tasub jälgida mis tõuseb sellistel hetkedel mõtetesse, tavaliselt on need mälestused millest me polnud enam teadlikud.
 
Värav olevikku - ego struktuur nõuab tohutul hulgal tähelepanu. Peaaegu kõik mis meil on. Suunates osa tähelepanust kehasse ja hakkab struktuur kergemaks muutuma, väljendudes ebavajaliku mõttetegevuse vähenemisena. See omakorda annab võimaluse täpsemalt tunnetada keha energiavälja vibratsiooni mis juba ongi oleviku tunnetamine ilma mõistuse vahelesegamiseta. Otse loomulikult see ei meeldi egoistlikult meelele ja võib oodata suht tugevaid reaktsioone. Alates kogu ettevõtmise absoluutselt  jaburaks kuulutamisest kuni keha füüsiliste reaktsioonideni välja. Pole mõtet ära kohkuda sellest vaid minna tagasi keha energiavälja ja püüda taibata: kes see on kes tekitas reaktsioonid kui Mina olen mugavalt kehas? Hakkame tasapisi taipama kes me ei ole - emotsioonid ja mõtted vaid me oleme see kes kogeb neid.

Praktika.
Alustada on mõistlik mugavalt istudes või lamades, silmad kinni. Kergemini on tuntavad käed ja jalad. Püüame tunnetada “kihelust” või surinat sõrmede sees. Siis liigume edasi kätele ja püüame tunnetada seda kihelust käte sees. Siis jalgades ja korraga nii jalgades kui kätes. Tundlikkuse suurenedes haarame järjest rohkem korraga tähelepanusse kuni suudame kogu keha sisemist energiavälja tunnetada tervikuna.
Järgmin samm on silmade avamine olles ise selles surinas. Avame silmad ja uurime tuba. Parem on vaadelda objekte millel pole suurt  tähtsust endale ja millele pole peale kirjutatud. Me oleme hajunud objektidega suhtlema läbi mõtlemise ja varasem kogemus või kirjad objektil soodustavad mõttetegevust kuid praegu on meil hoopis teine eesmärk. Pole vaja pingutada, et seda “nägemist” hoida. Pigem pingutus toob tagasi tavapärasesse. Esimesed kogemuset on lühikesed, mõned sekundid vaid kuid see aeg pikeneb kuni suudame peaaegu kogu aeg vaadelda objekte ilma neid mõttes kirjeldades.
Kui me oleme juba suht vilunud ja harjunud sisemise energiaväljaga võib lisada paariminutilised laine harjutused. Sõidame tähelepanu lainega varbaotstest tasapisi üles pealaeni ja siis sealt alla tagasi. Pole vaja midagi muuta tähelepanuga, pigem lihtsalt nagu laine voolab üle ja paneb tähele. Ei ole vahet kas alustada varvastest või kusagilt mujalt ja lõpetades las see laine valgub mööda kogu keha laiali.

Kasutamine.
Kui praktika muutunud koduseks siis saab seda kasutada nii füüsiliste kui psühholoogiliste valude puhul. Samuti kui mõistus on üliaktiivne ja näiteks oleks vaja magama jääda.


RE: Vaimne ärkamine. - Naut - 06/06/2020

Q11
Tsitaat:„Traditsiooniliselt ärkamised on tulnudki läbi kannatuste - ego struktuur on järsult kokku langenud.“

Ma sellele lisaks, et ärkamine võib toimuda ka väga tugevate positiivsete tunnete tagajärjel. Niiet ei pruugi alati negatiivne kannatus olla.


Naut
Tsitaat:loffe: Tänan. Kas siinset foorumit huvitaks ärkamise teema sügavamalt?

Tegelikult ma arvan, et see on kõige tähtsam teema üldse.
Siin planeedil ehk kindlasti. : )
Ja kõik muud meie vaimsed, esoteerilised, peidetud ja avalikustatud teadmistega parateemad on ikkagi paljus sellesse suubuvad ja vaid nö. proloog. Mh?
 
Ehk siis... olen nüüd justkui juba natuke nagu vaadelnud ja aru saama hakanud, et võib olla näiteks vinge selgeltnägija, selgeltmõistja või tajuja, kuid ikkagi mitte ärganu.
Võib olla erinevate galaktikate, inglite, Teejuhtide, tsivilisatsioonide või Jumala enda kontaktöör ja kanaldaja, kuid ikkagi jääda ärkamata.
Võib olla meisterklass astraalrännakutes, mentaallendudes ja muus müstilises, kuid ikkagi täieliku ärkamiseni mittejõudnud.
Võib pidada end kogu veendumusega uueks 4D-inimeseks või Guruks ja muudmoodi väljavalituks, võib olla aastakümneid pühendunud taimetoitlane, toortoitlane või üldse toituda vaid päikesevalgusest, võib olla pühendunud usujünger ja koguni sektiliider, võib näppida või tonne tervendavaid poolvääriskive, laduda rivide kaupa Tarot või loopida ruune, seista igal hommikul mitu tundi pea peal või teistes keerukates asanades, teha tuhandeid rituaale ja kummardusi, suitsetada drooge ja viirukeid, lakkuda konni või seeni, kleepida või kõik oma koduseinad pühakute pilte täis, käia andunult kirikus või sünagoogis, templis või sektide koosolekutel, lugeda kilomeetreid pühakirju või esoteerikat, käia ühe "tervendaja" või "nägija" juurest teise juurde, olla osaline kõikmõeldavates paraloengutes ja koosmediteerimistes jne jne jne... kuid... ikkagi mitte mõista, mis tähendab seesama valgustatus...

Samas.. võib see kõik samas olla ja seda kõike teha ja hops.. jõuad tõepoolest ka sinna ärkamisse.
On siin üldse mingeidki nö. reegleid?
Või iga ärkamine ja selle tee on siiski üdini unikaalne?

Kui tohib, ma toon Astraalrändudest veel mõned kohad, mis justkui siinset teemat ka rohkem avavad.


Naut
Tsitaat:Q11: "[i]Aga et sinu astraaliga on kaasnenud see võimas teadmine  ainukesest kõikehõlmavast MINAST[/i]"
Ei vastupidi...astraal on lihtsalt sekundaarne sümptom.
Mina endatunnetusel võtab ego kohe endale kogemused. Mõte on objekt, ego on objekt ja nii arvab ta, et Valgustumine on mingi "asi".

Et siis algeselt on usk... õigemini arusaam, teadmine..., et me pole vaid keha, et me oleme igavikulised ja sel juhul näiteks keha surm pole ka tõepoolest midagi lõplikku ja totaalset...
Kusjuures jah, see pole vaid arusaam, et jajah, meil on ju hing ja ma olen sellest lugenud ja ma olen ju vaimne ja NAGU ikka usun. jne..
Sel juhul on nii, et kui sügavuti saabub sellest ka tegelik ja läbitunnetatud arusaam, siis sisuliselt kaob ka meie baasinstinkt ehk surmahirm kui selline.
Ei?
Sest usutakse oma üksolemise igavikulisust ja igasugune materiaalne lahtilasmine (nii millestki kui kellestki... ka kõige kallimast näiteks) oleks või sekundi pealt piisavalt kerge ja komplikatsioonideta.

Kuid taas... see peaks tõepoolest olema lõpuni läbitunnetatud teadmine...või arusaam.
Kui seda pole... ehk pole usku oma olemuse surematusesse.... siis hakkab mõistus kuduma kohe nö. omi valemeid sinna tasahilju vahele ja dikteerima neid meie nn. normaaleksistentsi ja üdini materialismi vaimus kasvatatud sundmõtteid ja šabloonmustreid.

Ehk siis just see usk (või teadmine) annab võimaluse minna ka justkui astraali.
Mis on ju sisuliselt oma keha hülgamine. Reaalselt.
/Ni palju kui ma nüüd ka ise tsipa kogesin/

Ehk siis, kui (näiteks) Mannu ütleb, et isegi (minu meelest) tehniliselt lihtsamaks mentaalrännakuks on tal justkui kõik eeldused olemas, kuid ikkagi mingi pidur (mõistus?) ei lase enne viimast tõmmet siiski lõpuni minna, siis ma arvan, et siin ongi ehk üks põhjuseid, miks ka seesama astraalrännak ei taha õnnestuda?

Sest ei usuta lõpuni. Ei usaldata ennast ikkagi justkui... olemuslikult või lõpuni.


Quote from: Mannu on 09 March, 19:39:23
Tsitaat:Ma tglt lendan mentaalis, sarnasemalt Naudile, kui sa teda mäletad. Käin kus tahan, midagi kaugvaatluse taolist, aga ma kahtlen kui tõest pilti ma näen. Unes ka lendan. Füüsilises maailmas on nii, et kui füüsiline keha on täiega väsinud, siis mõistusele tundub nii loomulik, et nüüd teleporteerun. Aga, kurat, ei saa.

Miks see teema aga siin on, on seetõttu, et... arvan, et ärkamine on nagu olulisem. : )
Samas just astraalrännak annab tõepoolest eelduse uskumaks, et me pole vaid meie keha. Õigemini, saame me lausa reaalse kogemuse sellest, et meie keha pole siiski nii tähtsal kohal ikkagi. Sest just astraalis saab väga reaalselt tajuda oma hingeolemuse vaba kulgemist ja see on tõepoolest ju [b]kehaväline[/b] kogemus täiesti igas mõttes.

Ja sama printsiip on ärkamisega. Tunnetades üksolemist kõiksusega ei tähtsustata seda nn. Ise-olemist, mis avaldub suuresti läbi ego ehk välise ehk kehalise tunnetuse kaudu.
Ehk siis kõik ärganud saavad ilmselt justkui loomuomasemalt minna astraali.
Sest neil mõistuse hääl enam ei prevaleeri. Õigemini ei ütle, et "see on ju võimatu".
Ja kõigil astraalränduritel on kõik eeldused saada ärganuks.
Ahmis? Q11? Loffe?

Lihtsalt päeval tekkis mingi mõttelõngake sel teemal ja nüüd kerisin seda lõngakera edasi.
Vblla enda jaoks.
: )


Naut
Veel astraali teemast.

Tsitaat:loffe: Ma tajun seda taustavibratsiooni ääretu/lõputu väljana millest kõik kerkib ja millesse kõik sulandub pärast. Aga see võib olla puhtalt minu meele tõlgendus. Võibolla on minu perspektiiv teine.

Kas sellel vibratsioonil on ka näiteks.. värv? Sruktuur? Tihedus? Oled vaadanud?
Või keegi teine on vaadanud? O11?
/lihtsalt tahaks võrrelda oma nähtuga/


Tsitaat:Quote from: loffe

Naut:
Et kuidas lõppes? Et oli häppi end ja koll lasi suurt armastust tundes mind lahti?
Hehee. Ega ikka ei lasknud.Ma surin.
Kuid justkui...õnnelikuna ja... rauge naeratusega suul.
: )
Selline lugu siis.


Tsitaat:Väga hea näide kuidas olukorda täielikult aktsepteerides ego mureneb(sureb) ja järgi jääb meelerahu(mina). Mis iganes siis juhtub väliselt edasi sisemiselt naeratad ja oled õnnelik, ilma mingi näiva põhjuseta.

Minu emotsionaalkeha puhastub siiani veel ja vahel koordub lahti tihedam kiht ning näiteks paar päeva on tohutu hirmu tunne. Ainus mis sellel puhul saab teha on aktsepteerida ja lubada sellel tundel olla. Seejärel on tunne mida on võimatu kirjeldada. On hirm(tegelikult kehaline tunne) ja sügav rahu eneses samaaegselt.


Kas te, Loffe või Q11, praktiseerite oma ego murendamist sarnasel printsiibil? Ehk siis lihtsalt saates armastust kellelegi või millelegi? Ja lausa ka sellises olukorras, kus teile püütakse teha või on reaalselt haiget tehtud?
Või ikka jäädes nö. vaatlejaks enamuses olukordades ja suhetes, mis tagab siis seesinase mingi... sisemise rahulikkuse ja koguni heaolu?
Või siis ikka need eespool kirjeldatud tähelepanu suunamise harjutused?
/Neid proovin ka/
Või mis te veel teete oma ego taandamiseks?
See on mulle väga väga huvipakkuv.
Sest mul on täitsa nagu omaette väike eesmärk see oma ego vaatlus ja selle kohatise punnitamisega siiski ka ühtteist tõhusamat ette võtta.
Niiet iga nõu kulub ära. : )

Hirmu suhtes aga... hm. Isegi vaid 2 päeva jutti hirmu tunda on siiski päris karm.
Hirm on tegelikult samuti selline suur ja põnev teema.
Eriti surmahirm (mille avaldumisvorme me ilmselt ei tajugi kõikide nende oma tavafoobiate ja muu kummalise käitumuslikkuse taga).
Mis suhetes sellega olete?



Naut
11 May, 04:32:45
Tsitaat:... saab kasutada nii füüsiliste kui psühholoogiliste valude puhul. Samuti kui mõistus on üliaktiivne ja näiteks oleks vaja magama jääda.

Kui keegi on tähele pannud, siis tugev füüsiline valu on jah, suht jäle asi, kuid... annab väga autentse kogemuse, kuidas olla "siin ja praegu". Sest tugeva valuaistinguga kontsentreeritud suunaga kuskile kehapunkti on olla kuskil mujal ja teisel ajal.. see on praktiliselt võimatu.

Valu on enesekeskne ja edev "as hell". Ehk siis korrutab nonstop: "mina, mina, mina!"
: )


loffe
Quote from: Naut on 11 May, 02:23:04
Tsitaat:Samas.. võib see kõik samas olla ja seda kõike teha ja hops.. jõuad tõepoolest ka sinna ärkamisse.
On siin üldse mingeidki nö. reegleid?
Või iga ärkamine ja selle tee on siiski üdini unikaalne?

Tee on unikaalne bioloogilise keha ja sellega kaasas käiva energiasüsteemi ning persooni tõttu. Ja jätkub olema mõnes mõttes unikaalne sest peale ärkamist on vaja ju suhestuda maailmaga ja see käib läbi keha ja persooni. Küll on aga sellel teel mingid teatud punktid mida läbime ja mis on seevõrd sarnased, et on olemas erinevad õpetused. Kuna aga jutt käib konseptsioonide väliistest tajudest siis iga õpetus räägib oma nurga alt, oma terminitega, sest tajud on sarnased ühe või teise tundega ja seda samaaegselt. Need tajud on täpselt nii reaalsed nagu me katsume oma kätt või liigutame jalga. Mõtete vaatlemine on näiteks tajutav sarnaselt nagu vaataks tee ääres põõsast. Või nagu taevas pilvi.

Reegleid mõttes, et peab kindlasti mingit teed jälgima? Selles mõttes ei tundu olevat kuid kuna me alustame punktist kus oleme osaliselt või täielikult samastunud mõtete-konseptsioonidega on vaja hakata sealt tagasi tulema. Esimene samm on mõista mitteduaalsust konseptsioonina. See iseeenesest eeldab mingit valmidust juba ja tähendab, et on juba piisavalt teadlikkust(olevik, Hetk) mis tunneb ära ennast õpetuses. Teiseks on praktikad ja mingi struktuur, plaan ja eesmärk sest me alustame mõistuse vaatepunktist ja seal on vaja mingisugune kord ja sõbralik distsipliin luua.


Räägiks eesmärgist. Egoistlikule meelele meeldivad eesmärgid mis toovad kasu, võimu, superkogemuse ühesõnaga annavad võimaluse võita elus. Mõnes mõttes pole see halb ega hea vaid lihtsalt nii näeb egoistlik meel maailma. Ärkamise puhul on parem valida võimalikult neutraalne eesmärk. Buddha pakutud kannatustest vabanemine on hea näide. Sellest ei saa egoistlik meel teha uskumise objekti nagu on näiteks taevasse minek või enda järgmiseks eluks ettevalmistamine. Lihtne huvi on ka hea eesmärk.

Kui nüüd meelde tuletada seda joonist mida ma siia postitasin siis need pilud ringide sees esindavad info liikumist erinevate sfääride vahel. Mõnel on need laiemad naturaalselt, mõnel kitsamad. Ma kujutan ette, et seda ka läbi praktikate arendada aga ma ei tea seda. Need kes kogevad ingleid või ükskõik mida saavad puhast informatsiooni läbi nende pilude. Aga...

Me kirjeldame omavahel maailma läbi konseptsioonide ja ilma me ei mõistaks üksteist. See tähendab, et ükskõik millisest kogemusest me räägime, olgu see tavateadvusel või läbi rännakute saadu käib läbi selle konseptsioonide filtri. Mida õhulisem see filter on seda täpsemalt oskame edastada enda kogemust. Kui aga filter tihe siis hakkab egoistlik meel saadud infot moonutama endale vajalikus suunas. Ikka kasu, paremolemise, võimu eesmärgil. Ärkamise protsess tegeleb selle filtri läbinägemisega.

Heaks progressi indikaatoriks on võime mõttedeid peatada. "Peatage maailm ma tahan maha minna!" 

Quote from: Naut
Tsitaat:Kas sellel vibratsioonil on ka näiteks.. värv? Sruktuur? Tihedus? Oled vaadanud?
Või keegi teine on vaadanud? O11?

Ma pole visuaalidest olnud huvitatud ja olen neil lasknud minna tavaliselt. Sisuliselt on need mõnes mõttes tõlgendused ja mul pole olnud vaja kirjeldada kellelegi eriti. Võiksin öelda, et see on nagu väli millel pole mingit vormi. Vibratsioon on tuntav seoses enda väljaga. Kuigi jah kui ma mõtlen sellele siis meel soovib anda mingit vastet ja võibolla oleks soe liivasarnane väli midagi lähedast? Aga see on "nagu" selline.


Quote from: Naut
Tsitaat:Kas te, Loffe või Q11, praktiseerite oma ego murendamist sarnasel printsiibil? Ehk siis lihtsalt saates armastust kellelegi või millelegi? Ja lausa ka sellises olukorras, kus teile püütakse teha või on reaalselt haiget tehtud?
Või ikka jäädes nö. vaatlejaks enamuses olukordades ja suhetes, mis tagab siis seesinase mingi... sisemise rahulikkuse ja koguni heaolu?

Kui me räägime psühholoogilisest haiget tegemisest siis kerkib küsimus, et kes on see kes saab haiget? Võtame näiteks lahkumineku kellestki. Miks me saame haiget? Me oleme investeerinud enda aega, loonud tulevikuvisioone elust enda peas, arvanud, et see mis on kestab igavesti. Sõna otseses mõttes oleme loonud minapildi mõttes ja identifitseerunud sellega -mina olengi see ja selline on minu tulevik koos selle ja sellega. Kui nüüd järsku see minapilt kokku variseb ehk sureb tunneme selle minapildi hirmu enda hirmuna kuna oleme samastunud sellega. Võib isegi öelda, et me oleme see hirm sellel hetkel. See oli nüüd egoistliku meele aspekt. Kui me tõesti armastame kedagi siis me näeme või tunneme miskil põhjusel algallikat läbi teise nagu ma olen aru saanud. Kui me nüüd oleme eraldatud siis bioloogiliselt tunneme kurbust ja see on täiesti ok ning vaja läbi tunda. Loomadki ju kurvastavad kui on lahutatud sõpradest, poegadest või kaaslasest.

Ehk siis püüab läbi näha(olles vaatleja) egoistliku meele poolt ja tunda läbi bioloogilist. Kirjutades kõlab kuidagi tehislikult aga praktikas on lihtsalt rohkem nagu suhtumine elusse.

Quote from: Naut
Tsitaat:Hirmu suhtes aga... hm. Isegi vaid 2 päeva jutti hirmu tunda on siiski päris karm.
Hirm on tegelikult samuti selline suur ja põnev teema.
Eriti surmahirm (mille avaldumisvorme me ilmselt ei tajugi kõikide nende oma tavafoobiate ja muu kummalise käitumuslikkuse taga).
Mis suhetes sellega olete?

Evolutsiooni käigus tekkis inimestel võime luua konseptioone. See andis tohutu eelise teiste liikide ees ja arusaadavalt hakati seda võimet au sees pidama ja arendama. Kus on tähelepanu sinna voolab energia ja ühel hetkel muutus see mälestuste kogum entiteediks kes hoiab ennast elus pidevalt vastandudes kõigele. (piibellik paradiisist väljaheitmine - hea ja halva tundmise puust söömine) See entiteet näeb maailma läbi hea ja halva ning tema hea on alati õige ning halba ta ei taha endale. Algselt bioloogiliselt on hirm keha reaktsioon ohusituatsioonile ning peale igat kogemust peaks lihtsalt lahtuma. Nüüd kui egoistlik meel(entiteet) on aktiivne siis ta loob hirmu konseptsiooni ning nimetab hirmu halvaks ja arusaadavalt sest hirm kehaliselt peakski olema ettevaatlikkusele üleskutse, liigi säilumise eesmärgil. Probleem tekib nüüd sellest, et egoistlik meel oma vastandumisega ei luba hirmu läbi kogeda ja seeläbi see salvestub kehasse ning muutud omakorda ise entiteediks(pallikeseks). Vähe sellest, kuna see salvestus on seotud entiteediga ja mõistusega siis saab pallike kasutada mõtlemist ning projitseerida ennast tulevikku või minevikku(mis eksisteerib ainult mõtetes ja mitte reaalselt) ning läbi selle mõjutada keha viisil, et see arvaks olevat hädaohus.

Tekib kehaline reaktsioon -> ego vastandub -> hirm salvestub -> pallike tunneb, et hakkab hääbuma -> kasutab mõistust -> jaa tsükkel jätkub...

Egoistlikku meel uurides ja läbi nähes hakkavad konseptsioonid lahustuma ning me hakkame tundma hirmu otse. Nii nagu ta algselt on. Lihtne kehaline reaktsioon mis on küll veidi ebamugav kuid ainult kehaline reaktsioon ja ei midagi muud. Kui ma istun kodus mugavalt sohva peal siis pole ju hirmu tundmine loogiline, ühtegi karu ega tiigrit pole nähtavusulatuses [Pilt: smiley.gif] Ja siis me lihtsalt vaatleme seda reaktsiooni, pole probleemi, pole vajadust põgeneda. See mis on salvestunud kehasse ja jäänud läbi tundmata kerib ennast niimoodi maha.

Egoistlik meel tunneb ainult vastandumist - põgenemine või võitlemine. Isegi sellest rääkimine tekitab ju koheselt vastureaktsiooni.

Quote
Tsitaat:Isegi vaid 2 päeva jutti hirmu tunda on siiski päris karm.

Ja seda kahel põhjusel. Esiteks egoistlik meel harjumusest karta hirmu ja teine põhjus on emotsionaalkeha ärevus võimaliku lõpu ees.


Q11
[i]Kas te, Loffe või Q11, praktiseerite oma ego murendamist sarnasel printsiibil? Ehk siis lihtsalt saates armastust kellelegi või millelegi? Ja lausa ka sellises olukorras, kus teile püütakse teha või on reaalselt haiget tehtud?

[/i]„Ego murendamine“ sellisel juhul tähendab – Ego üritab egot muuta. 

Mina ei praktiseeri midagi teadlikult. Mulle tundub, et see läheb samasse kategooriasse nagu astraali „harjutamine“. Ehk siis mul oli väike „hääl“ peas – „Ära püüa seda harjutada, muidu ei suuda sa enam kunagi magama jääda“.
Surmahirmu kogeb inimene maksimaalselt siis kui toimub nö kundalini vale tõus. „Kuum jutt“ põletab närvisüsteemi läbi aga Energia ei saavuta Hetkes eneseteadvust (Deemon ei ärka).

[i]„Et siis algeselt on usk... õigemini arusaam, teadmine..., et me pole vaid keha, et me oleme igavikulised ja sel juhul näiteks keha surm pole ka tõepoolest midagi lõplikku ja totaalset...“[/i]
Eiei...usku seal ei ole. Ego võib küll niimoodi mõelda ja loota, sest tema on sündinud. Mina (Hetk) aga pole kunagi sündinud. Selletõttu Ta ei tunne surma.

[i]„Samas just astraalrännak annab tõepoolest eelduse uskumaks, et me pole vaid meie keha.“[/i]
Jällegi...Sa nüüd pead Uneseisundit reaalseks( kogemus sellest muidugi on)
Vaata see ütlus „kui näed jeesust või budat, siis löö nad maha“ sobiks siia.
Sügav Uni on Minale samamoodi nagu Ärkvelolek või Uneilm. Ehk peaks tegema teema pealkirjaga „Sügav Uni“ kus selle seisundi üle arutleda.
Sest ma kipun jah aegajalt teemast kõrvale kalduma...


Naut
Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:Võiksin öelda, et see on nagu väli millel pole mingit vormi. Vibratsioon on tuntav seoses enda väljaga. Kuigi jah kui ma mõtlen sellele siis meel soovib anda mingit vastet ja võibolla oleks soe liivasarnane väli midagi lähedast? Aga see on "nagu" selline.

Ha! Votvot. Väga sarnane mu enda "nägemistele".Kuid jah, ma olen selline uudishimulik (mingil põhjusel) ja seega näiteks mingi x tühjavälja nägemisel tekib ikkagi himu nina ka hästi lähedale panna. Sest tihtilugu võib sedaviisi silmitsedes avastadagi seal pähklikoores terve universumi või kuskil kellakapis mingi kellakummardajate kuningriigi (see viimane oli vist "Mehed mustas" üks fragment?).
No jah, liigselt detailidesse minekul ehk jälle võib üldpildi kaotada....
Aga siis võib jälle paar sammu selle panoraamvaate tagasi saamiseks tagasi astuda, kas pole?

Samas ok, jõuan sinna, kuhu jõuda taha: ehk siitki nagu tuleb servapidi see va ego teema ikkagi sisse. Ehk siis seesama: ego tahab, et ego teeks seda-toda, sest see on justkui kasumlik.
Siin mul on paar küsimust.

Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:Räägiks eesmärgist. Egoistlikule meelele meeldivad eesmärgid mis toovad kasu, võimu, superkogemuse ühesõnaga annavad võimaluse võita elus. Mõnes mõttes pole see halb ega hea vaid lihtsalt nii näeb egoistlik meel maailma. Ärkamise puhul on parem valida võimalikult neutraalne eesmärk.
 

 No mingite negatiivsete ilmingute puhul on jah, pilt justkui selgem kuidagi. Ära anna hinnanguid, ära ole pahatahtlik, ära vingu, ära laima. ära valeta (ka endale) jne jne, sest muidu nö. popis keeles väljendatuna vibratsioonid lähevad alla. Kui aga vibratsioonid on madalad, siis on meel tusasem, igasugu jamad/konfliktid/hirmud kergemad tulema, lisaks kere hakkab kergemini valutama, jõudu pole ja üleüldse nagu JAMA.
Selge see, et iga mingitki analüüsivõimet omav inimene sooviks sellisest jamast siiski ja ikkagi kuidagi vabaneda. Ja see akt on siis ka tõepoolest igas mõttes ikkagi KASUMLIK meile. Sest ilus, terve ja rikas olla on ju iga kell ikkagi parem (kasumlikum) olla, kui vaene, õnnetu ja haige. Kas pole? : )
Ja siit jõuamegi (kahjuks jah, siiski endiselt duaalsete) parameetriteni, milleks on ühelt poolt keha ja vaimu tunnetuslik positiivne olek (heaolu, meelerahu, tasakaalutunne, õndsusetaju jne) ja sellele vastanduv negatiivne seisund (ärritus, sisemine segadus, hirmud, inetud mõtted jne).
Ehk kas siis tõepoolest igasugune hinnangu andmine (ka positiivne) või haeolu taotlus on nö. lõks? Sest meie olemus (ego?) siiski ju TAHAB midagi. Isegi kui ta TAHAB vabaneda kannatustest ja tunda end hästi, tunda end lihtsalt mõnusa(ma)lt.

No toome näitena Tolle selle vihmasaju momendi. Et olles ärganud, ei anna me väidetavalt vihmasajule enam hinnanguid a'la: "oh, kuram, jälle sajab, ei saa randa minna". Või ka: "vihma sajab, küll on äge, nüüd ma ei pea täna peenraid kastma!" Ehk siis ilma sellise hinnangulisuseta me lihtsalt konstanteerime: "sajab vihma". Ja kõik. Sellega oleme siis nö. neutraalsed vaatlejad.
Ja siin nagu siiani ongi nagu väike paradoks minu jaoks. Ehk siis: kui minus poleks taotlust midagi paremustada endas, siis ma ka ei liiguks ju edasi. Ei progresseeruks, ei areneks, ei valgustuks. Sest just soovist ehk TAHTEST ennast paremustada, toimub ka tõuge arengule. Mh?
Kus on see piir, kus räägib ego või kus lihtne inimlik/jumalik ühtsuseigatsus mingi osa meis üle võtab?

Lisaks olen tõepoolest viimasel ajal ka ise mingis pooleufoorilises seisundis, kus nagu enamik asju tekitab pidevalt suhtkoht üleva emotsiooni, et "wau, äge!" või "oi, kui huvitav!". Justkui avastad uuesti maailma. Olgu selleks siis vihm või päike või torm või kassi nurrumine või isegi, kui hammas on valutanud. Ehk siis justkui kaldudes sellega liiga positiivseks? Kuidas sellega? Ikkagi paha, et "liiga"? Peaks olema nö. tasakaalus? Nagu... neutraalne?

Võimalik muidugi, et minus kõneleb levinud mõttemallina siin puht arutlushuvilisena see stamp, et sõna "neutraalne" seostub servapidi (ja vanaviisi) ikkagi ka sünonüümiga "ükskõikne"....
Kuigi siin juba mingid nihked siiski on. : )

Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:Esimene samm on mõista mitteduaalsust konseptsioonina. See iseeenesest eeldab mingit valmidust juba ja tähendab, et on juba piisavalt teadlikkust(olevik, Hetk) mis tunneb ära ennast õpetuses. Teiseks on praktikad ja mingi struktuur, plaan ja eesmärk sest me alustame mõistuse vaatepunktist ja seal on vaja mingisugune kord ja sõbralik distsipliin luua.

Jah, väga hea. Aga see esimene samm. Siin on ikka pigem selliste filosoofilste mõlgutuste tee? Või siiski ka praktikad? Millised? On keegi siin päris mingit "oma" leidnud ehk?
Ühe variandina ja nagu eespool oli mainitud, on tihtilugu selle nn. nihke tekkeks vajalikud suuremad vapustused. Jah, olen nõus. Valu (kas hingevalu või ka füüsline) on mingis skaalas niivõrd tugev ja meie enamikku meeli hõlmav tajumus, et oleks loogiline järeldada, et ilma "märki maha jätmata" see ei möödu. Suurimad vapustused tunduvad (eriti tagantjärgi) olevat ka kõige suuremad õpetajad ja kogemusena tihti lausa unikaalsed. Kuigi õnnetused võivad ka inimest siiski muserdada ja murda ja sisulisest kvalitatiivsest ümbersünnist siis sel juhul eemaldutakse hoopis...

Veel oli mainitud kundalini äratamise praktikaid. Jah, seda teemat ilmselt on palju lahatud ja sellest leidub iga soovija ka rohkelt materjale.

Veel midagi?
Ehk siis nagu mainisin, on igasuguseid vaimseid praktikaid, abivahendeid, riituseid ja nippe meeletutes kogustes suurtest usukonfessioonidest väikeste esoteerikalavkadeni. Ja kõik nad rohkem või vähem ütlevad sama: "Vali meid, meiega saad õndsaks! Meie ravime su terveks! Meiega saad taevasse!" ( või muudmoodi ägedat manti lubades. : ) Printsiip "sai saia" vastu on siin suht levinud ideoloogia. Jumalakäsitluseni välja.
/kuskil teemas seda juba tiba lahkasin.../
Samas selles virrvarris ongi ka tõepoolest otsival inimesel suhteliselt keerukas orienteeruda ja taas võib hingearengu asemel saada heal juhul väikese ajupesu ja pettumuse või halvemal juhul mingi egregori "klapistatud" programmeerituse.
Mis siin siis aitaks?
Või tuleks sellisest välisest tilulilust (misiganes uhkete fassaadide taga) ka siiski distantseeruda?
Või taaskord: "miski pole halb, kui seda pole liiast"- ? : )

Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:Kui nüüd meelde tuletada seda joonist mida ma siia postitasin siis need pilud ringide sees esindavad info liikumist erinevate sfääride vahel. Mõnel on need laiemad naturaalselt, mõnel kitsamad. Ma kujutan ette, et seda ka läbi praktikate arendada aga ma ei tea seda. Need kes kogevad ingleid või ükskõik mida saavad puhast informatsiooni läbi nende pilude. Aga...
 

Jah, kügelesingi just selle toa ukse vahel, et ehk on mingid praktilised "nipid" nende pilude avardamiseks. Praktik nagu ma olen ehk natuke tüdinenud liigümmargusest esoteerilisest blaast.
Kuigi võimalik lihtsalt, et olen mugav kut mauk ja ei viitsi "tavakorras" siiski aiva pea peal seista ja mantraid mõmiseda. Kuidagi... ei tundu mu kehale see siiski... orgaaniline, kui aus olla.
Jah, praktiseerinud olen muidugi sedagi, katsetaja nagu olen, et ikkagi ise kogeda ja tunnetada, et misvärk siis ikkagi on. Samas... parema kehatunnetuse andis see kindlasti, ei eita.
/Sellest kõigest tegelikult on ka oma nö. alternatiivteooria, et kõik, mis ühel pool ekvaatorit on osaliselt justkui inimese dna-sse kirjutatud läbi kultuuri ja kontinentaalse konteksti (idamaa filosoofiad ja praktikad) on näiteks Euroopas (ja eriti põhjamaades) natuke ikkagi sinna trendiliikumiste alla potsatanud, kuid... mitte ehk jah, ürgomaselt ja lõpuni kohanduv.
Kes teab...

Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:Ma kujutan ette, et seda ka läbi praktikate arendada aga ma ei tea seda. Need kes kogevad ingleid või ükskõik mida saavad puhast informatsiooni läbi nende pilude. Aga...

 Jah, seal on tõepoolest palju "aga"-sid. Ja isegi mitte otseselt kontseptsioonide filtri läbi.Mu enda kogemus ütleb, et sealpool (astraalmaailmas) on ka tõesti palju... no ütleme kamoflaažilist. Ehk kõik, mis sätendab, pole kaugeltki mitte kuld.
Kuid sellest olen oma Teejuhtide teemas (teises foorumis) mõnevõrra rääkinud. Ehk siis, et ka seal on nn. orkilendamised suht kerged tulema, kui ei osata olla tähelepanelik.

Samas... jah. Nagu mainisin, mingi võime kanaldada või kontakte luua ei anna siiski automaatset priipääset ärkamiseks. Kuid... nii nagu kõik muugi, võib olla siiski üheks teguriks, sest tõesel häälestusel hakkavad inimese peenkehad nö. ikkagi uutmoodi vibreerima ja sealt on ehk ka natuke kergem siis ära tõugata.
Ehk siis vestlused oma Kõrgema Minaga või ilusate ning tõeste Teejuhtidega on alati avardavad ja toredad.
/See oli reklaam. : DD /

Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:Kui me nüüd oleme eraldatud siis bioloogiliselt tunneme kurbust ja see on täiesti ok ning vaja läbi tunda. Loomadki ju kurvastavad kui on lahutatud sõpradest, poegadest või kaaslasest. Ehk siis püüab läbi näha(olles vaatleja) egoistliku meele poolt ja tunda läbi bioloogilist.
   

 Siin ma ikka täpsustaks: igasugune emotsionaalsus pole siiski nagu ärganule, egost vabanenud inimesele enam loomuomane? Nagu näiteks kurbus? Ja seega ka rõõm? On ju viimanegi ikkagi emotsioon. Või siiski üks on nagu  neid meie vibratsioone nö. alla viiv (pole ok) ja teine tõstev ja seega bro?
/Kuigi samane küsimus mul oli ka eespool ääriveeri juba olemas./

Hirmu käsitlus oli aga vägagi arusaadav.
Sellest võibolla tahaks koguni veel rääkida, sest me põrkame nende suuremate ja väiksemate hirmudega (paljus tõepoolest varjatud kujul) enda sees siiski igapäevaselt suht tihedalt kokku. Olgu selleks hirm jääda üksinda, jääda tööta, saada kuskil foorumis bännitud või lihtsalt kuskil häbistatud või siis ka reaalselt mingi olendi elu pärast näiteks operatsiooni eel muretsedes.
Seal olen kogenud, et jah, teooriad on mul endalgi tihtilugu selles osas enamvähem kõvad, kuid praktikas kukub mõnikord sealt enamus suht pudedana kokku ja siis... siis lihtsalt istudki nurgas ja nutad nii abitusest kui lootusetusest.

Isegi olen ära tabanud, millised on need kõige suuremad "triggerid" mu jaoks on.
Näiteks on esikohal selline asi nagu loomade suhtes teostatud inimpoolne vägivald või kolekohtlemine..
Siin jah, tunnen tihti nagu minestuseelset seisundit, kus justkui ei suuda kogu selle teemaga seonduvat nö. enda jaoks ka pealmisel tasandil läbitöötada....

Selles mõttes on meie hirmud ja nende anatoomia, jah... küllaltki oluline teema täiesti igapäevaselt vist paljudele. Sest ülesanne ju pole lihtsalt ajaviiteks "tarka panna" ja vaimelda, vaid tõesti seda kõike täiesti tavaolmes meie arenguks siiski (kasumlikult? ha!) kasutada.

Kuid siin ma tõesti olen ühe praktilise moooduse või meetodi enda jaoks ka leiutanud.
Ja mul see kuidagi ikka... toimib.
Kui on huvi, võin kirja panna.

Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:Sellest ei saa egoistlik meel teha uskumise objekti nagu on näiteks taevasse minek või enda järgmiseks eluks ettevalmistamine. [b]Lihtne huvi on ka hea eesmärk[/b].
 

See moment oli minu jaoks ikka muidugi lohutav.
Et lihtne huvi (uudishimu?) on ok. : )

Aitäh.


Naut
Quote from: Q11 on 11 May, 08:57:39
Tsitaat:„Ego murendamine“ sellisel juhul tähendab – Ego üritab egot muuta.

See oli hea lause. : )
Kuid väikese mõtete lisavirrvarri suutis minus siiski ka tekitada.
Sellest oli siis ka eelmises postis juttu, et kus on tahe kasumlikkust taotlev egost lähtuvalt ja kust juba... jumalaplaaniline. Ütleme nii.

Quote from: Q11 on 11 May, 08:57:39
Tsitaat:Jällegi...Sa nüüd pead Uneseisundit reaalseks( kogemus sellest muidugi on)
Vaata see ütlus „kui näed jeesust või budat, siis löö nad maha“ sobiks siia.
Sügav Uni on Minale samamoodi nagu Ärkvelolek või Uneilm. Ehk peaks tegema teema pealkirjaga „Sügav Uni“ kus selle seisundi üle arutleda.
Sest ma kipun jah aegajalt teemast kõrvale kalduma...[Pilt: smiley.gif]

Astraali all ehk sobiks sellest rääkida?
Ma ikka püüan jälle kõike nagu kompaktsemana hoida.
: )


Q11
Siin ma olen ebakindel. Et kuidas inimestel Ärkamine oleks. Naut tunneb oma käsi tõenäoliset nagu mina, jalgu ka. Aga juba sealt „kõhutundest“ ma hakkan kahtlema. Süda on Tal vasakul pool(vist). Kurgu koht pole ehk nii blokeeritud (Nagu OP-il „Suured poisid ei nuta“).

Ma ei ole muundumise spets aga mingil määral arvaksin niimoodi...
Poisil „ma seda tahaksin...aga ei tea miks?“
Tüdrukul „ma seda tahan, sest lihtsalt tahan“

Valgustumisel muidugi kaob ära sugu aga mismoodi ta siis erinevalt mehel ja naisel toimub on ikkagi protsessina vist erinev?
Ehk Loffe oskab siin sõna sekka öelda?...


loffe
Tsitaat:Naut: No mingite negatiivsete ilmingute puhul on jah, pilt justkui selgem kuidagi. Ära anna hinnanguid, ära ole pahatahtlik, ära vingu, ära laima. ära valeta (ka endale) jne jne, sest muidu nö. popis keeles väljendatuna vibratsioonid lähevad alla. Kui aga vibratsioonid on madalad, siis on meel tusasem, igasugu jamad/konfliktid/hirmud kergemad tulema, lisaks kere hakkab kergemini valutama, jõudu pole ja üleüldse nagu JAMA.
Selge see, et iga mingitki analüüsivõimet omav inimene sooviks sellisest jamast siiski ja ikkagi kuidagi vabaneda. Ja see akt on siis ka tõepoolest igas mõttes ikkagi KASUMLIK meile. Sest ilus, terve ja rikas olla on ju iga kell ikkagi parem (kasumlikum) olla, kui vaene, õnnetu ja haige. Kas pole? : )


Jah tõsi. Kuid kui rääkida kannatustest vabanemisest kui eesmärgist siis egoistlikult meelel on raske sellest teha "jumalat". Ma usun kannatustest vabanesmist ei kõla sugugi nii hästi kui ma usun, et lähen paradiisi või ma usun, et saaavutan valgustuse. Viimase ümber on egol lihtne ehitada identiteeti ja ette kujutada milline see paradiis või valgustumine välja näeb. Kannatustest vabanemine ja meelerahu on lihtne ja selge kuigi ka selle ümber püüab ego identiteeti ehitada. Eeesmärk langeb mingil hetkel ära kuid on vajalik niikaua kuni ego on juhiistmel.

Quote from: Naut

Tsitaat:No toome näitena Tolle selle vihmasaju momendi. Et olles ärganud, ei anna me väidetavalt vihmasajule enam hinnanguid a'la: "oh, kuram, jälle sajab, ei saa randa minna". Või ka: "vihma sajab, küll on äge, nüüd ma ei pea täna peenraid kastma!" Ehk siis ilma sellise hinnangulisuseta me lihtsalt konstanteerime: "sajab vihma". Ja kõik. Sellega oleme siis nö. neutraalsed vaatlejad.
Ja siin nagu siiani ongi nagu väike paradoks minu jaoks. Ehk siis: kui minus poleks taotlust midagi paremustada endas, siis ma ka ei liiguks ju edasi. Ei progresseeruks, ei areneks, ei valgustuks. Sest just soovist ehk TAHTEST ennast paremustada, toimub ka tõuge arengule. Mh?
Kus on see piir, kus räägib ego või kus lihtne inimlik/jumalik ühtsuseigatsus mingi osa meis üle võtab?

Konseptsioonina on seda peaaegu võimatu mõista. Duaalsus eeldab, et kui asi on hea siis ta ei saa olla halb ja vastupidi. Vaatleja on nagu lisadimensioon. Kõik lihtsalt kerkib "vaatevälja" asjad toimuvad, persoon liigitab asju heaks ja halvaks, omab arvamusi, emotsioonid kerkivad ja langevad kuid kõik see pole enam nii tõsine ja kaasakiskuv vaid mänguline. Sõna otseses mõttes vaatleja ei lähe kaasa eluga vaid kogeb elu - "näeb läbi". Idee pole mitte kogeda vaid "häid" emotsioone ja vastanduda "halbadele" vaid lubada elul juhtuda. Samal ajal aga kui me oleme vaatleja positsioonis oleme me ka kõik muu - ego, persoon, keha.
Nüüd aga on pähkel, et mida siis teha kui pole vahet kus olla ja tunne on nagu oleks kodus. Mis on siis mõte üldse midagi teha kui kogu aeg on rahu hinges?
Siin oleks vaja rääkida algatuseks mis on ego motiiv edasiliikumiseks. Põhimõtteliselt kuna ego on pidevast rahutuse seisundis siis püüab ta leida õnne ja rahu välisest ja kiindub loodetavasse tulemusse. Kui ma selle saan tehtud siis ma olen rahul. Kui ma kõvasti teen tööd ja teenin palju raha siis saab kõik korda. Kui ma saan endale selle kaaslase siis elu saab korda. Ja kui juhuslikult lähebki asi plaanipäraselt siis veidi aja möödudes tundub, et midagi oleks nagu ikka viltu. Ok vaatame järgmise eesmärgi mille lõpptulemus teeb mind õnnelikuks. Ja nii edasi ja edasi. Kui ma vaid selle veel saan...


Ärgates nihkub tähelepanu lõppesmärgilt tegemisele endale. Iga hetk hakkab mõnu pakkuma kui midagi teha. Muidugi mitte iga töö või tegevus ja siis tekivadki eelistused, et mida mulle meeldib teha ja hakkab rohkem just seda tegema. Lihtsalt tegemise pärast mitte lootusest saavutada midagi. Ja kui juhtub, et saavutame siis on see emotsioonina kirss tordil. Võibolla huvitume teadusest, võibolla hakkame aias maasikaid kasvatama, mine tea mis meeldib. See annab lisaks rahule veel mõnusa tegemise tunde. Tolle rääkis, et sellel hetkel voolab meist välja puhta oleviku energia voog ja talletub sellesse mida me teeme, võibolla on see nii.

Quote from: Naut

Tsitaat:Lisaks olen tõepoolest viimasel ajal ka ise mingis pooleufoorilises seisundis, kus nagu enamik asju tekitab pidevalt suhtkoht üleva emotsiooni, et "wau, äge!" või "oi, kui huvitav!". Justkui avastad uuesti maailma. Olgu selleks siis vihm või päike või torm või kassi nurrumine või isegi, kui hammas on valutanud. Ehk siis justkui kaldudes sellega liiga positiivseks? Kuidas sellega? Ikkagi paha, et "liiga"? Peaks olema nö. tasakaalus? Nagu... neutraalne?

Võti on lihtsalt teadlik olemine. Ükskõik milline emotsioon kerkib meie ette lihtsalt tasub olla teadlik. Reaalsus on, et see emotsioon on nüüd siin ja praegu. Miks mitte see siis teadlikult läbi kogeda?

Quote from: Naut

Tsitaat:
Tsitaat:loffe: Esimene samm on mõista mitteduaalsust konseptsioonina. See iseeenesest eeldab mingit valmidust juba ja tähendab, et on juba piisavalt teadlikkust(olevik, Hetk) mis tunneb ära ennast õpetuses. Teiseks on praktikad ja mingi struktuur, plaan ja eesmärk sest me alustame mõistuse vaatepunktist ja seal on vaja mingisugune kord ja sõbralik distsipliin luua.

Jah, väga hea. Aga see esimene samm. Siin on ikka pigem selliste filosoofilste mõlgutuste tee? Või siiski ka praktikad? Millised? On keegi siin päris mingit "oma" leidnud ehk?

See oleneb milline on persoon. Minule meeldib praktiline pool ja kuulasin/kuulan meelsalt ego tööpõhimõtteid käsitlevaid loenguid.
Kui me astume välja elu vaid konseptsioonidena nägemisest siis kõik elus muutub praktikas. Minu jaoks on näiteks praegu siin vastamine praktika. Vaatlen ärksalt kas ja kuna ego pead tõstab ning ennast guruks nimetab [Pilt: cheesy.gif] Homme on objekti koosolek ja järgmine praktika - rahumeelselt ühise keele leidmine.

Quote from: Naut

Tsitaat:Ehk siis nagu mainisin, on igasuguseid vaimseid praktikaid, abivahendeid, riituseid ja nippe meeletutes kogustes suurtest usukonfessioonidest väikeste esoteerikalavkadeni. Ja kõik nad rohkem või vähem ütlevad sama: "Vali meid, meiega saad õndsaks! Meie ravime su terveks! Meiega saad taevasse!" ( või muudmoodi ägedat manti lubades. : ) Printsiip "sai saia" vastu on siin suht levinud ideoloogia. Jumalakäsitluseni välja.
/kuskil teemas seda juba tiba lahkasin.../
Samas selles virrvarris ongi ka tõepoolest otsival inimesel suhteliselt keerukas orienteeruda ja taas võib hingearengu asemel saada heal juhul väikese ajupesu ja pettumuse või halvemal juhul mingi egregori "klapistatud" programmeerituse.
Mis siin siis aitaks?
Või tuleks sellisest välisest tilulilust (misiganes uhkete fassaadide taga) ka siiski distantseeruda?
Või taaskord: "miski pole halb, kui seda pole liiast"- ? : )

Ära tunda ja mitte kaasa minna. Ühisnimetajad on alati: ainult meie tõde on õige ja teised ei tea mida teevad, oled millegi küüsis ja ainult meie saame päästa, muud pole vaja kui ainult usku jne. Põhimõtteliselt hirmu taktika on kaugelt näha.
Vaata õpetuste poole mis ütlevad: meid pole vaja uskuda - proovi ja katseta ning näed ise.

Quote from: Naut

Tsitaat:
Tsitaat:loffe: Kui me nüüd oleme eraldatud siis bioloogiliselt tunneme kurbust ja see on täiesti ok ning vaja läbi tunda. Loomadki ju kurvastavad kui on lahutatud sõpradest, poegadest või kaaslasest. Ehk siis püüab läbi näha(olles vaatleja) egoistliku meele poolt ja tunda läbi bioloogilist.
   

 Siin ma ikka täpsustaks: igasugune emotsionaalsus pole siiski nagu ärganule, egost vabanenud inimesele enam loomuomane? Nagu näiteks kurbus? Ja seega ka rõõm? On ju viimanegi ikkagi emotsioon. Või siiski üks on nagu  neid meie vibratsioone nö. alla viiv (pole ok) ja teine tõstev ja seega bro?
/Kuigi samane küsimus mul oli ka eespool ääriveeri juba olemas./

Emotsioonid käivad bioloogilise kehaga kaasaas. Vahe on selles, et "teravus" kaob ja tuleb "sügavus". Kogeb rohkem kehaga emotsioone. Selles mõttes pole vahet mis vibratsiooniga on kui kehasse ei salvestu. Järgmine hetk peale kogemist on taas puhas leht.

Quote from: Naut

Tsitaat:Isegi olen ära tabanud, millised on need kõige suuremad "triggerid" mu jaoks on.
Näiteks on esikohal selline asi nagu loomade suhtes teostatud inimpoolne vägivald või kolekohtlemine..
Siin jah, tunnen tihti nagu minestuseelset seisundit, kus justkui ei suuda kogu selle teemaga seonduvat nö. enda jaoks ka pealmisel tasandil läbitöötada....

Sa võid kasutada seda energiakeha tunnetamist sellisel puhul. Alguses ei tule meelde enne kui pärast emotsionaalkeha ärkamist ja võid siis proovida ning võibolla tunned rasket surinat mis vaikselt lahtub. Niimoodi harjutades ühel hetkel "ärkad" keset draamat üles. See on kummaline kogemus esmalt. Draama käib edasi aga sina oled seal ja vaatad kuidas see töötab. Võibolla alguses kohkud aga mõnel juhul ajab lihtsalt naerma.

Quote from: Naut

Tsitaat:Kuid siin ma tõesti olen ühe praktilise moooduse või meetodi enda jaoks ka leiutanud.
Ja mul see kuidagi ikka... toimib.
Kui on huvi, võin kirja panna.

Muidugi pane. Praktikad on huvitavad.



RE: Vaimne ärkamine. - Naut - 06/06/2020

Naut
MÄNGULINE. Jep. : )

Tsitaat:loffe: Tolle rääkis, et sellel hetkel voolab meist välja puhta oleviku energia voog ja talletub sellesse mida me teeme, võibolla on see nii.

Jajah. Ilus.  Ma nimetasin seda isekeskis reaalsuse laadimiseks loomes (olgu siis sihtmärgiks objektid või suhted või sündmused vms).
Kusjuures see voo talletus on alati vastastikune, eks. Laed ise ja saad sellega ka vastulaetud.
Mis sellise voo soodsamalt kelleski tekitavad, selle tunneb igaüks ise ära ja ilmselt on sügavalt individuaalne.

Igal juhul vahest on need vägagi lihtsad asjad. Kas pole?

Tsitaat:loffe: Emotsioonid käivad bioloogilise kehaga kaasaas. Vahe on selles, et "teravus" kaob ja tuleb "sügavus". Kogeb rohkem kehaga emotsioone. Selles mõttes pole vahet mis vibratsiooniga on kui kehasse ei salvestu. Järgmine hetk peale kogemist on taas puhas leht.

Helgete tunnetega on siiski kuidagi... keerukam. Sa ei leia? No et needki ei salvestuks. Mh?
Näiteks sellesama hommikuse vihma lõhna meenutades lööb ka õhtul korraks seest mõnusalt sillerdama. Aga kuna meenus, siis järelikult salvestus...?
On siis mõnusad mälestused üleüldse nö. out nähtus?

Või ei saanud ma aru...


Naut
Valusamate ja tülikamate tunnetega jah, püüad neid siiski mitte endasse lukustada, kui kord juba neid oled õppinud endas nägema. Seda küll. Eriti kui need tunded põimuvad ka varasema (juba peidus oleva) samastuva kehamäluga. Just, need pallikesed siis.

Ilmselt aitavad sellised jälgimis- ja lõdvestustehnikad siin tõepoolest. Või ka lihtsalt hingamised (ilma hinge kinni pidamata), see on justkui kõige lihtsam nö. esmaabivahend.

Kui aga ikka nagu tunned, et asi jääb sisse keerlema-painama, siis nagu tuleks ka kuidagi kontsentreeritumalt see vaatlus ikka jah, ette võtta. Muidu võibki ikka päris pikalt sellesse nö. püherdama jääda. See on tõepoolest kogetud ja korduvalt.

Mul aitabki siin aga kuidagi rohkem igasugune pildiline kujustus siiski. Olgu või see, kui mööda oma närvilõpmeid raketiga ringi sõidad ja seda valukohta püüad sisikonnas üles leida. Eriti fun on, kui mõni muhe Teejuht ka kaasas on.  Juba sellise pildi loomine võtab sedasama sisedramaatikat kohe vähemaks. : )

Tsitaat:loffe: Niimoodi harjutades ühel hetkel "ärkad" keset draamat üles.

See on jah, päris tõhus. Ja ajab tõepoolest ka naerma. : )

See mu enda kokkupandud tehnika on ka selline pigem visuaal-uurimuslik meeleruumimäng. Kuigi... teeselda... või näidelda seal eriti siiski pole soovitav.
Õigemini siis pole sellest kasu.

Selle kirjapanekuga läheb mul aga tiba aega, ma arvan.


loffe
Tsitaat:Naut: Mis sellise voo soodsamalt kelleski tekitavad, selle tunneb igaüks ise ära ja ilmselt on sügavalt individuaalne.
Igal juhul vahest on need vägagi lihtsad asjad. Kas pole?

Jah lihtsad asjad. Kõik asjad muutuvad lihtsamaks. Teeb just seda ühte asja mis on enda ees ja muu ei oma väga tähtsust. Näiteks tähtaeg hakkab lähenema ja on kiire mingi asjaga. See kiire kaob kuidagi ära. Lihtsalt teeb omas tempos muretsemata tähtaja pärast, sest tähtaeg saabub niiehknii kas muretseda või mitte. Miks mitte siis ebavajalik ära jätta.

Quote from: Naut

Tsitaat:
Tsitaat:loffe: Emotsioonid käivad bioloogilise kehaga kaasaas. Vahe on selles, et "teravus" kaob ja tuleb "sügavus". Kogeb rohkem kehaga emotsioone. Selles mõttes pole vahet mis vibratsiooniga on kui kehasse ei salvestu. Järgmine hetk peale kogemist on taas puhas leht.

Helgete tunnetega on siiski kuidagi... keerukam. Sa ei leia? No et needki ei salvestuks. Mh?
Näiteks sellesama hommikuse vihma lõhna meenutades lööb ka õhtul korraks seest mõnusalt sillerdama. Aga kuna meenus, siis järelikult salvestus...?
On siis mõnusad mälestused üleüldse nö. out nähtus?
Või ei saanud ma aru...

Ma jääksin võib-olla vastuse võlgu heade tunnete koha pealt kuna minu emotsionaalkeha on valdavalt "negatiivsetest" emotsioonidest üles ehitatud ja olen selle poolega tegelenud. Ei tahaks rääkida asjadest mida ei mõista kõige paremini.
Ma küll arvan, et kui rääkida emotsioonidest siis parem on kui talletuvad suhteliselt positiivsed ja veel parem kui ei talletu üldse. Selles mõttes, et see mitte talletumine on pigem automaatne kui me oleme vaatleja. Sellisel puhul meel ei jookse ei minevikku ega tulevikku väga tihti ja oleme praeguses, emotsioonid tõusevad - kogeme läbi ja läheme edasi. Mälestused talletuvad ja neid saab kutsuda vajadusel esile aga need pole enam emotsioonidega seotud vaid hästi selged ja konkreetsed.
Ego näeb maailma läbi konseptioonide ja sildistab, võrdleb, hindab igat hetke varasemate mälestuste põhjal. Samuti lahjendab iga kogemust eelarvamustega ning muudab tuhmiks. Hetkes olles on iga kogemus uus, igal hetkel. Kunagi ei ole igav.
Mäletan kuidas tee alguses kõndisin pargis ja järsku nihkusin sügavamale. Vaatasin kruusateed ja imestasin - poleks nagu kruusa elu sees näinud. Nii detailne, erinevad kivikesed, värvid, kuidas valgus mängis. Ja siis oli nihe tagasi ning ümbrus oli taas "tavaline". Kruus selline nagu ma kogu aeg näinud - ebahuvitav.



Q11
Jah...Loffe räägib ikka päris hästi. Kellel Ärkamise huvi , siis tasuks teda lugeda. Ja pealeselle tundub, et Loffel on ka tugev praktiline pool edasi anda...


loffe
15 May, 23:16:03

[b]Maailma teadlikkusena tajumise praktika[/b]

Kujutame ette ennast istumas kontserdisaalis ning kuulamas muusikapala. Erinevad helid on eristatavad ja me saame suunata oma tähelepanu mängitava pilli suunas. Vasakul, paremal, ees- ja tagapool. Jääb mulje, et olen mina siin kus ma istun ning helid tulevad erinevatest suundadest millel on oma allikas ja koht ruumis. Kujutame nüüd ette seda sama kontserti kuulamas superkvaliteetsetest kõrvaklappidest. Me kuuleme samu helisid ja silmad sulgedes oskame tähelepanu suunata vasakule, paremale ja ette ning taha. Ainus vahe on selles, et reaalselt pole enam erinevatel helidel ruumis kohta ega allikat peale kõrvaklappide.
Nägemine, kuulmine ja aistingud üldse pannakse kokku ajus. Keha on pidevalt teadlik enda orientatsioonist ruumis ja ajas, samuti paiknemisest teiste objektide suhtes, ilma meie aktiivse vahelesekkumiseta. Ohu korral või täpsustamiseks sirutab tähelepanu uurima “välist” objekti. Tavaliselt me oleme harjunud pidevalt uurima “välist”, ükskõik mis põhjusel siis, andmata korrakski puhkust tähelepanule. See kulutab tarbetult energiat mida võiks millekski muuks kasutada. Võib-olla sisekaemuseks.

Praktika:
Vaata ümbrust ja kujuta ette, et vaatad hologrammi sisse. See “vaatamine” on rohkem tajumine , rohkem äratuntav läbi hetkes olemise/sisedialoogi puudumise,  kui läbi ühegi füüsilise taju. Püüa tunda end osalisena selles hologrammis, kes saab ringi uidata lihtsalt liikudes uude punkti. Nägemine on lihtsalt pidepunkt hologrammis selleks, et tajuda seda soovitud viisil.
Eeldamata enese identiteediks maailma tajumist läbi nägemise ja kuulmise, püüa tunda ennast teadlikkusena kes hoiab seda hologrammi fookuses sisemiselt.  Sina oled teadlikkus, teadlik ruumikus(ruum) mille sees elukogemused leiavad aset.



OP
Minu spontaansed kommentaarid, loodan ,et need on pigem abiks kui kahjuks. Kui panen kiirelt praegu kirja, siis on need meeles ,vastasel juhul hiljem ei suuda enam tajuda, kuna pole spontaansust.

1. "Kujutame nüüd ette seda sama kontserti kuulamas superkvaliteetsetest kõrvaklappidest".
Siin vikiste kõik tavalised lugejad, nagu mina, ett kujutada, mis moodi uhkemad kõrvaklapid töötavad. Need töötavad nii, et tunne on nagu kodukino kõlaritega, ehk siis heli tuleb ruumiliselt, vasakult ja paremalt, vasakult alt ja vasakult ülalt. Igatepidi, sama tunne nagu istuksite ilma kõrvaklappideta ja kuulaksite saal ikeskel heli mitmest suunast. Seega siis selle lause juures täpsustus paljudele, et mis moodi kõrvaklappidest muusika tuleb. Ja kogu jutu idee nende klappidega seoses on selles, et nii klappidega kui ka kodukino kõlaritega tekib sama efekt, sama heli, sama heliaisting, kuulete heli igast suunast, olgu siis klappide variant või kõlarite variant. Seega tulemus on sama kahe erineva meetodiga: (1) kõlarid ruumiliselt teie ümber, või istute saali keskel, ning variant (2), kus istute klapid peas ja saalist väljas, näiteks kodus, või saali ukse taga, või kinomaja WC's. Et kui teil on muusikakontserdist mp3 helifail/laul, ja panete klapid pähe, siis on täpselt samasugused aistingud nagu oleksite kontserdil. Selle tagavad superkvaliteetsed klapid. Selle punkti eesmärk oli siis teile selgitada lahti mõistet "super klapid". Sedalaadi sõna pole õigekeelsus raamatus, ja usun, et mitmetele võib raskusi olla teksti mõsita selel fraasi kohal.

2. Jõuame lauseni "Ainus vahe on selles, et reaalselt pole enam erinevatel helidel ruumis kohta ega allikat peale kõrvaklappide.".
See lause annab mõista, et me tajume nii WC's kõrvaklapidega muusikat kuulates kui ka kontserdisaal ikeskpaigal olles eluskontserdit kuulates, et helid tulevad ruumisliselt, meie ümbert. See lause annab mõista, et kõrvaklappide variandi puhul tegeliult pole ju mingist reaalset ruumilist kontserdisaali emie ümber. Me oleme lihtsalt WC's klappidega, või kodus voodis, mingit muusikat tekitavat kodukino meie ümber pole, pole mingeid külareid meie ümber ega puhkpille, on ainult klapid peas ja tunne, et justnagu heli on ruumiline. Seega, kõrvaklappidega kogedes ruumilist heli, saame tunde, nagu oleksime kontserdisaali keskel istumas, selline illusoorne tunen tekib, eksole. Klapid tekitavad illusiooni. Ja seetõttu lause ütlebki ,et "reaalselt pole enam ruumis helide tekitajaid, me kujutame seda ette lihtsalt".

3. "Nägemine, kuulmine ja aistingud üldse pannakse kokku ajus."
See lause annab meile mõista, et meie ajus on moodul, mis annab viimase lihvi kogetule/nähtule,aitingutatule. Ehk siis kui kõrvaklappidega kuulate ruumilistest suundadest tulevat heli, siis aju arvab, et olete kontserdil. Et olete kontserdi istekohtade keskel, kus vasakult tulevad ühed helid, näiteks trummide helid, ja paremalt muud, näiteks keelpillid. Või siis aju arvab, et te olete kodukino muusika kõlarite keskel, kus osad helid tulevad kuskil tagantpoolt, osad eestpoolt. Et siis aju sees tekitatakse arusaam, et olete kuskil keskel, kuna nii need helid kõrvaklappidest tulevad. Olgugi, et tegelikult te olete lihtsalt WC's kõrvaklappidega, või bussis, või voodis. Aju sees on moodul, mis tekitab tunde, et olete kuskil keskel ja tuleb ümber ringi helisid. See siis oleks näite arusaam sellest lausest.

4. "Tavaliselt me oleme harjunud pidevalt uurima “välist”, ükskõik mis põhjusel siis, andmata korrakski puhkust tähelepanule. "
Seda lauset võiks tõlgendada lugeja nii, et inimesed on nagu kompavad loomad, kes koguaeg automaatselt kombivad ümbruskonda. Nagu teod/tigud näiteks oma tundlatega, et pidevalt need tundlad loomadel liiguvad, koerad pidevalt nuusivad, jne. Nii ka inimene pidevalt vaatleb ja haistab ja saab muud infot ümbritsevast. Mõneti on see abiks ,et mitte komistada. Seejuures siis sellise automaatse väliskeskkonna monitoorimisega, kompamisega kulub mingit pingutust sellele, mingit tähelepanu. Näiteks ka silma nurgast vaatleb inimene häguselt asju, ja saab infot, ja see automaatne protsess nõuab ikkagi mingit energiat, kuid ka otse vaatevälja/fookuse keskpunktist me jälgime teadlikult, ja ka see võtab energiat, iga asi võtab kaloreid ja ka aega. Selel lause eesmärk on öelda, et meie tähelepanu on kogu aeg töös, ja jus see väsib. Me ei anna puhkust oma sellisele monitoorivale tähelepanule, nagu ka tigu ei anna puhkust oma kompavatele tundlatele. Seda see lause äelda tahab, vi kuidas teie aru saite?

5. " See kulutab tarbetult energiat mida võiks millekski muuks kasutada. Võib-olla sisekaemuseks."
See lause annab mõista, et me võiks jälgida, kuhu meie tähelepanu läheb. Kui silmanurgast pool-teadvustamata märkame kasutut infot, siis see on kasutu tähelepanu suunamine, kasutu aja kasutamine. Ideaalne oleks sulgeda igasugused silmanurgas toimiva tähelepanu mooduli, jam uud tähelepanu moodulid. Kuid kui sulgeda lausa ei saa mittekauslikke tähelepanusid, siis vähemalt oleks harjutus proovida neist teadlikuks saada? Võimalik, et õnnestuks hiljem kuidagi suurem tähelepanu võime suunata kuhugile olulisemale punktile kui silmanurgast avanev pilt/info. Näiteks mõtteid jälgida, mõtete jälgijat jälgida, mõtete vahepealset osa proovida tabada. Võimalik ,et kui tähelepanu läheb sellsitele asjadele siis on ärkamise mõttes rohkem kasu tehtud? Seda see lause võiks mõtisklust tuua ehk?

6. Ja kõige segasem lause tuleb siis sealt:
"Eeldamata enese identiteediks maailma tajumist läbi nägemise ja kuulmise, ..."

Lause alguses on grammatiliselt kohmakas konstruktsioon: "Eeldamata enese identiteediks maailma tajumist läbi nägemise ja kuulmise, ".
Seda enamus ei suuda väga kiirelt mõista ja läheb aega, et aru saada, mida öeldakse. Võinuks lihtsamate lause ehitustega, mitme lausega kirja panna.
No mis see lause tähendab teie arvates?
See lause tähendab, et ärge eeldage. Ärge võtke mingit hoiakut. Meenutame, et alguses esimeste lausetega räägiti, et kõrvaklappide puhul tunnetate end kusagil saali keskel ja heli puhutakse saali äärtest teie poole. Ehk siis olete keskel mingi punkt. Seda siis kõrvaklappide tunen tekitab. Ometigi on selge, et te pole kuskil saali keskel vaid WC's klappidega, või voodis klappidega. Seega, aju tekitab tunde, arusaama, et olete kuskil keskel, kusagil ruumi sees. Ja aju tekitab sellsie tunde siis oma tajumis moodulitega. Et aju tekitab teile arusaama, et oelte ruumi keskel punkt, ja heli tekitajad on teie ümber 10m kaugusel teised punktid. Lause annabki mõista, et ärge eeldage ega tunnetage seda, et olete kuskil keskel, see on lihtsalt aju looming, tema arvab, et oelte keskel, tegelikult oelte ju WC's või voodis klappidega. Seega, tuleks siin praktikas kuidagi välja lülitada aju looming, mis loob tunde, et olete kusagil muusika keskel. Ei tea, kuidas te seda tajumist ignoreerite või välja lülitate, aga seda see lause soovitab, ta ütleb, et eeldage, et te pole kusagil keskel ega mujal mida aju teid ette kujutama paneb.

7. Eelmine punkt soovitas, et proovige aju poolt pakutavat tunnetust/interpreteeringut kuidagi välja lülitada ignoreerida. Seega peaksite tekitama praktika eesmärgil tunde, et te ei ole kusagil ruumi keskpunktis, vaid kuskil mujal. Et teie ei ole ruumi keskel olev punkt, kus tuleb heli mitmest suunast, ja visuaalsed nägemused ümbritsevast mitmest suunast keskpunkti kokku, vaid proovige tunnetada teistmoodi. Praktikas pakutakse, et proovige visualiseerida, et teie, st see tajuaja, ei ole ruumi keskpaigas, sfääri keskpaigas, silmapunkt pole vaatevälja keskpaigas teie silmades, vaid kuidagi üle kogu ruumi. Et kuidagi tunnetage, et olete kogu ruum, kõik helid mis ruumis toimuvad, toimuvad teie sees, teie kui suure ruumi sees. Et siis praktika eesmärk on traditsiooniline silmadest algav tsentraalne tähelepanu proovida välja lülitada, ignoreerida, mida aju juurde tõlgendab, ja tunnetada, et teie olete kõik ümbritsev. st, et kõik toimub teie sees, mitte teie ümber.

Sellised spontaansed interpeteeringud. Usun, et need on kasuks teistele ja tekitavad lisa arutlust.
Kui tundub, et interpreteerisin valesti mõnda osa, siis arutleme ja kuulaks huviga, et kuidas siis taotletud originaalne mõte oli.

Ja mis teised arvavad selelst praktikast?


Q11
[i]"et "reaalselt pole enam ruumis helide tekitajaid, me kujutame seda ette lihtsalt""
[/i]Tähendab..."me kujutame ette"...ehk "mina kujutab ette"....See on minamõte ja see tõlgendab kõike...nii muusikat, lauapeal olevat kohvikruusi, "minuelu" jne...



loffe
Quote from: OP
Tsitaat:3. "Nägemine, kuulmine ja aistingud üldse pannakse kokku ajus." See lause annab meile mõista, et meie ajus on moodul, mis annab viimase lihvi kogetule/nähtule,aitingutatule. Ehk siis kui kõrvaklappidega kuulate ruumilistest suundadest tulevat heli, siis aju arvab, et olete kontserdil. Et olete kontserdi istekohtade keskel, kus vasakult tulevad ühed helid, näiteks trummide helid, ja paremalt muud, näiteks keelpillid. Või siis aju arvab, et te olete kodukino muusika kõlarite keskel, kus osad helid tulevad kuskil tagantpoolt, osad eestpoolt. Et siis aju sees tekitatakse arusaam, et olete kuskil keskel, kuna nii need helid kõrvaklappidest tulevad. Olgugi, et tegelikult te olete lihtsalt WC's kõrvaklappidega, või bussis, või voodis. Aju sees on moodul, mis tekitab tunde, et olete kuskil keskel ja tuleb ümber ringi helisid. See siis oleks näite arusaam sellest lausest.

Just. Ja tähelepanu püüab sirutuda mingisse punkti ruumis paigutades selle "väljaspoole" endast ning seda uurida. Vahet pole siis kas "reaalselt" oleme kontserdil või oma elutoas. Perspektiivi muutes pole vaja seda üleliigset liigutust teha ja säästame energiat. Ei tasu arvata, et selle tõttu muutume kuidagi äraolevaks või mingis ärevas olukorras ei reageeri. Keha teab täpselt mida teha ilma meie vahelesekkumatagi ja puhanud tähelepanu keskendub vajaduselt vägagi kiiresti.



Q11
Jah, aga tähelepanu on Minale täpselt sama nagu aknataga hakkas vihma sadama, ehk nö objekt. Ta "Vaatab" seda samasugusena...


Naut
Jah, ilusad seletused.

Panen ühe väikese [i]pater-noster[/i] analoogi. : )

"Mina Olen Universum,
Universum ON Mina.                                                                                                                                                                               
Maailmaloome jõud on Minu jõud,
Minu Vaim on osa kõikide Maailmade Looja olemuse voolust,
Tema jõud saab olema suunatud kõikide olendite hüvanguks,
kes asuvad kõikides Maailmades
ja Olemise plaanides.
Reaalsus asugu Tões,
tajude valskus ja illusioonid
kadugu igavesti."

: )


loffe 
21 May, 18:40:17
Quote from: seesama (ruumivärav)
Tsitaat:Inimene on tavaliselt ikka ühene - ta kas hoiab millegist/kellegist kinni, või "lööb kõigele nii käega", et lakkab peaaegu toimimast. Ühesest enamaks kujunemisel hakkame suutma olema ilma inventarist kinnihoidmata ikkagi toimivana - meid on siis nagu kaks, kellest üks on erapooletu, neutraalne ja mittemillegiga/kellegiga kaasaminev lihtsalt teadveloleja ja teine on osavõtlik, huvituv ja isegi innustuv tegutseja. Me elame ja tegutseme siis selles tegutsejas ja samas oleme ka sellest hoopis "millegis" enamas olemas.

Kirjeldasin seda kui tavaelule lisanduvat dimensiooni. Mina tunne on sisemuses. Rahu, neutraalsus mis vaatleb tegutsejat - keha, mõistus, emotsioonid. Seejuures ilma selle saginaga samastumata ja võimeline tundma rõõmu tegutsemist. Samuti ka sügavat negatiivset emotsiooni kuid ise olles rahus samaaegselt.


loffe 
21 May, 18:58:16
Quote from: vaatleja (ruumivärav)
Tsitaat:Sellekohta ütles don Genaro "Tee Ixlany" raamtus kuskil, et "ma läksin ja läksin ja läksin, vastu tulid vaid varjud, mitte ühtki inimest", seda sümboolselt võttes on sarnane mõttele mida siin mainisid Wink .
Kõik on varjud ja mina nende keskel ei ühtki inimest 
  
Quote from: resonating (ruumivärav)
Tsitaat:meenus Silvia Rannamaa "Kadri"
Tsiteerin::
"maailm on kui pasameri ja mina kui lilleke seal sees"
eks seda üksioleku tunnet on paljud tundnud enne meid ja tuntakse ka edaspidi

Quote from: vaatleja (ruumivärav)
Tsitaat:Üksindusel ja üksindusel on vahed, kas oleme üksi inimlikuses ja õhkame, igatseme kedagi/midagi või üksi vaimutunnetajana/kogejana, keset inimlikkust, mis on vaimu suhtes pime, sõites sellest üle kui traktoriga.
Kui palju on üksikuid tavainimesi, kui vähe on vaimus üksinda jääjaid, kus maailm sinust mööda tuhistab omas elemendis ja sina tunned, et keegi ei ole sinuga, sest kõik on "maaga".
Piiblis Jumal ütleb:"Ma käisin kogu Maa läbi ja keegi polnud minuga".
Vaim on inimkonna poolt hüljatud ja üksi, seda ei peeta väärtuseks.

See on üks asi millest väga ei räägita - tunne, et oled oma teel ihuüksi. Kogu vastutus on ainult sinul ja mitte kellelgi teisel, mitte ainult oma tegude vaid ka mõtete, emotsioonide jne. eest. Teisalt on samaaegselt tunne, et oled kodus.


Q11 
21 May, 21:47:46
"See on üks asi millest väga ei räägita - tunne, et oled oma teel ihuüksi."
Sellisel juhul peaks veel olelema eraldiseisva mina illusioon.
Kas aga Mina tunneks üksildust?
Hmm..tunne on Minale objekt.
Niiet...kui Mina „näeb“ tunnet annab Ta temale kogu Oma Armastuse(Elu) ja ei tunne Üksildust.
Kui Mina aga on Iseendas on Ta Armastus Isena. Ja samuti ei tunne Üksildust.
Nii ehk?... 


loffe  
21 May, 22:12:19
See tunne pole kedagi igatsev üksinduse tunne vaid nagu näiteks kui vaadata öösel tähistaevast ja püüda hoomata seda tohutut avarust. Iseenesest pole see ebameeldiv kuid ka mitte päris meeldiv tunne persoonile kes ilmselt sooviks 100% kindlust elus jne. Persooni jaoks on see lisandunud dimensioon või taasavastatud dimensioon suht mõistetamatu ja võibolla see on selle tunde põhjuseks.


Q11 
21 May, 22:21:38
Nojah aga Mina on distantseerunud tunnetest (objektidest). Need on Mina „sees“.
Nagu see ekraaninäide. Kas televiisori ekraan kuidagigi tunneks emotsioone erinevate „filmide“ suhtes mida „kogeb“. Ei tunne.
On ekraan olemas? "Film" ei suuda Seda kunagi leida, kuna ta otsiks seda "filmi" seest... 


loffe 
21 May, 22:44:32
Seda küll aga kui me tunneme tõelist mina me tunneme ka neid tundeid mis on mina sees. Vahe on ainult selles, et me ei pea neid enam endaks ekslikult.


Q11 
21 May, 22:48:29
Quote from: loffe on 21 May, 22:44:32
Tsitaat:Seda küll aga kui me tunneme tõelist mina me tunneme ka neid tundeid mis on mina sees. Vahe on ainult selles, et me ei pea neid enam endaks ekslikult.

Jajah...seda muidugi...  


RE: Vaimne ärkamine. - Naut - 06/06/2020

loffe
22 May, 10:57:45
See naine videos kogeb nihet teadvuses. Lihtsalt kaunis.





loffe 
22 May, 11:26:41
Moojil on tuju nalja teha. Sukeldub ilmselt nii sügavale hetkesse, et see peatab lähedalolijatel mõttevoo. Paludes sellel mehel kontsentreeruda omab kahte eesmärki. Esiteks ta teab, et see on absoluutselt võimatu ja on sellepärast naljakas. Teiseks sellel ajal püüab mees leida mõtteid ja võib taibata kes ta tegelikult on. Mooji teeb mitu korda seda, tuleb pinnale ja siis uuesti sügavale.




OP 
22 May, 16:51:23
Eelmistes videodes on õpetajaks jamaikalane Mooji. Tal on olnud vaimselt raskeid katsumusi elus- õde lasti maha, poeg suri haigusesse, lugemist Wikist .


Ka E Tolle oli vaimselt raskes seisundis, ja tõenäoselt enamus ärganuid. Nii see näib olema. Mitmed õpetused ütlevad isegi, et kannatused ja raskused on parimad õpetajad ehk arendajad. Kui elu ise raskusi ja traumasi ei paku, siis minnakse tekitatakse ise endale raskused, näiteks minnakse koopasse nälgima. Või ka õpetus ise käseb kannatada, näiteks religioossel põhjusel nälgida mõnda aega aastas.

Seega, see ärkamine ja üldse vaime arenemine näib olema raske katsumus, mitte lõbus pidu.
Selline mulje siis ärkamise osas, ja Mooji osas.

Mooji tundub siiras. Enamik indiakandi jutlustajaid teevad ilmselgelt teatraalset naermist iga küsimuse peale. Aga Mooji puhul teatraalsust ei tundu, vaid on siiras ja aus.


Naut
28 May, 15:21:17
Negatiivsetest kogemustest, vapustustest, valust... ja nende nn. eelistest meie hinge arengus.
Nii paradoksaalselt siis, kui see sõna "eelised" siin nüüd ei kõla.
Ilma laskumisete märtrikompleksisse (mis on ilmselgelt juba psühholoogia valdkond), on valulike aistingutel minu meelest siiski ka selline nö. lisaefekt, et sügavas kannatuses/leinas/kurbuses/valus oleme me ka ise ikkagi palju ehedamad. Justkui jäänud täiesti alasti iseenda ees. Ehk siis oleme ausamad. Ausus on aga teadvuse transformatsioonis siiski üheks olulisemaks teguriks. Läbi sellesama aususe kusjuures taandub ka ego, sest just ego on ju siiski see, kes sunnib meid mängima oma ringmänge, teesklema, näima, valetama, ennast eitama, manööverdama, osalema justkui mingis varjuteatris jne, jne. Tegema seda kõike kusjuures väliselt küllaltki osavalt ja justkui peidetult, kuid samas olemuslikult meid ikkagi väärastades...
Olles mingis valuseisundis aga needsamad paljus vaid ühiskonna või ümbritsevate meeleheaks ette pandud maskid aga kukuvad ära. Lihtsalt... mingi tugevate aistingute läbielamise kõrval meil ei jagu enam rohkemaks energiat või tahet. Selles mõttes jah... me tõepoolest teatud mõttes võime ikka lausa hüppeliselt puhastuda läbi mingite valuvapustuste või traumade.
Kui mitte sealt edasi muidugi sellesse haavatud tundekehasse liigselt kinni jääda. Kui osata seegi kogemus endast ikkagi läbi lasta.
Murdepunkt ongi mu oma kogemuse järgi see, kus  mingi valulik, sisuliselt halvav või haigekstegev valutunne hakkab seespidiselt ja olemuslikult transformeeruma, tuues kaasa mingi nähtamatu ja leebe tänulikkuse olnud sündmuste/inimeste/kogemuste suhtes.
Teisel juhul, kui seda valu nö. mitte läbi töötada, mitte läbi lasta, mitte lubada tal pehmelt transformeeruda (mida ta tegelikult hakkab ka mingite universaalsete loodusseaduste jõul isetervenemise protsessis tõepoolest täiesti ise lõpuks taotlema) võib saada sisuliselt pikaaegse depressiooni või lihtsalt hingelise kapseldumise.
See viimane aga on põrgu.

Samas... kui sellest välja tulla, siis ka omamoodi ümbersünd.


loffe 

Ma luban, luban endal olla.

Üks väravatest hetkesse on lubamine. Lubada kerkida erinevatel mõtetel, emotsioonidel. Lubada elul juhtuda nii nagu ta just juhtub. Lubada igal hetkel olla nagu ta on.  Aktsepteerida elu oma lihtsuses.

Kujutame ette et elu on nagu voolav jõgi ja meie oleme osa sellest jõest. Veepiisk kui nii võib kirjeldada. Lubamine elul juhtuda on vooluga kaasa minemine, elu on kerge. Võime pikivoolu jõe äärest jõe teise ääreni tüürida ennast ja see on kerge. Lubamatus on võitlus vooluga, püüd ujuda vastuvoolu või seista paigal - elu tundub raskena.
Praktilises mõttes näeb see välja suhtumise muutmises elusse ja selle võtab kokku selline mantra või kaasaegsema sõnaga affirmatsioon: “Ma olen tänulik selle eest mis on, mul pole mitte millegi üle kurta.”
Esmapilgul tundub see absoluutse totrusena. Kas ma siis pean kõige halva üle tänulik olema mis juhtub? Kui me aga jaotame mingi situatsiooni kaheks - reaalne situatsioon ja mõtted sellest situatsioonist ehk jutustus juhtunust siis näeme selle vaatenurga kasulikkust.
Näiteks sõidame tööle autoga ja mootor läheb rikki. Mis siis juhtub meie peas tavaliselt?
Miks see just nüüd pidi juhtuma?
Mul tekib tööl probleeme, võibolla vaadatakse imelikult kui ma helistan ning arvatakse, et ma pole kohusetundlik. Aga äkki lastakse üldse lahti, nii kiire aeg ju. Ok nüüd ei lasta aga järgmine kord küll. Siis jäävad maksud maksmata, pole süüa, visatakse tänavale ja olengi kodutu valmis. Miks ma küll ennetavalt remondis ei lasknud diagnostikat teha autole. Kuidas ma nii rumal küll saan olla. Ma olen ise süüdi tegelt kogu selles jamas. Ja nii edasi.
Seda jutustust vaadates pole mitte mingil juhul võimalik lubada või aktsepteerida olukorda. Ainult , et  - see jutustus pole reaalne, seda pole juhtunud vaid see on ettekujutus meie peas ja meil pole mitte mingit võimalust neid “probleeme” lahendada kuna nad eksisteerivad ainult meie peas.
Reaalsus on lihtne - auto jäi seisma. Miks mitte siis lubada sellel olukorral olla ja aktsepteerida kui see on juba juhtunud? Jutustus selle olukorra ümber on ebavajalik ja sellel võime lasta lihtsalt minna ja tegutseda ilma üleliigse koormata vastavalt tegelikule reaalsusele.


Naut
30 May, 18:28:04
Oo, see on jah, mõnus ajulühiste tekitamise moodus. Seesama: auto seiskus (või mis iganes muu sündmus) - mida teised minust mõtlevad - lõpetan rentslis kerjusena ja suren. : )
Mu Teejuht on vahest, kui ma mõningasel sarnasel moel arutlema olen hakanud, näidanud oimukohal ringjaid liigutusi. Esimene kord lausa ehmusin, et kas Ta tõesti kogu oma suuremeelsuse juures on juba nii tüdinud sellest minu jurast, et näitab, et ma olen ikka totaalne juhmakas. Aga... see ei tähendanud seda. : ) See tähendas, et meie, inimesed, tõepoolest hakkame suht tühjasttähjast oma mõtteid ketrama ja kerima ja väntama. Kusjuures reeglina on ikka seal lõpus "ja see viib selleni, et siis ma surengi ära".  (Võimalik , et forsseeritud lisaga: "suren üksi, valudes ja õnnetuna", siis on nagu täiskomplekt.)
Teisalt muidugi... on see siiski ka hea praktika oma surmapelguse ja muude hirmudega tegeleda. Minu meelest.

Kui aga praktilise poole pealt vaadelda, et kui juba selline kerimine on hakanud (vanast harjumusest) ikkagi meie peakolus peale, paanika ja muud mõttejubedused  lahvatavad samuti üle, siis... puht praktilise võttena tuleb lihtsalt mingil hekel, kui korraks tabada selle kõige vahel üks paus, siis ka öelda konkreetne "stop". Ja kerida tagasi. Ehk kõik, mis on peale keritud, seda saab ka lahti kerida. Sisuliselt hakata kõiki neid mõttekonstruktsioone taandama nagu valemit. A la "see, et ma suren, on reaalne, kuid mitte ehk käesolevate sündmuste jadana." _ "See, et mind ühe inimliku eksimuse tõttu vallandatakse, pole tõenäoline. Või kui on, suudan ilmselt töötada ka mujal." _ "Auto lihtsalt seiskus".
Lihtne? Jah, teoorias. Praktika vajab harjutamist. Minul küll. : )
Igal juhul see on mu enda üks võtteid olnud staadiumis, kui veel ei saanud pihta nii hästi, et mis või kuidas.

Samas... ega... kohati ei saa siiani. Olles aus. Mingid olmelised sündmused või suhted vms. mind enam nii lihtsalt siiski ketrama justkui ei pane enam. Kuid nagu eespool juba mainisin, on mul omad valukohad, kus siiski ja ikkagi igasuguse dresseerituse ja tehnikate vastaselt  meel "läheb lolliks" ja... kõik. Need on olukorrad, kus juhtub mingi tõesti trauma või keerukam haigusjuht kellegagi, kes on minu vastutusel. Näiteks kui haigestub minu koer.  Ja arstiabi ka mingil põhjusel kohe pole. Nendes oludes neid looma kannatusi jälgides... ma ei lähe paanikasse vaid... kuidagi midagi sureb mu sees. Ja see teeb väga väga jõuetuks ja väga väga õnnetuks.
Ja sellises seisus ma ka ei erista enam, et kas see on nüüd mu surmahirm üleüldiselt või soov hoida midagi kallist siiski elus (ja enda läheduses) ehk siis mitte Kõrgema Tahte või eluvoo usaldamine vms....Ma ei saa justkui aru, kuidas sellises olukorras vaadelda seda sündmust lihtsalt juhtumina "ahah, koer jäi haigeks." 
Kusjuures isegi siis, kui lapsed olid väikesed või hiljem kellegi täiskasvanud inimese puhul tõsisemate õnnetuste/haiguste puhul, olen kuidagi väga mobiliseeritud ja võiks isegi öelda rahulik olnud, kuid... just oma loomade puhul ei suuda ma seda mitte. 
See on siis minu justkui korduvmustriga lahendatamata valukeha.
Ja selles osas... aitäh, kui keegi oskab midagi kosta.


Q11 
30 May, 18:40:18
„Näiteks kui haigestub minu koer“
Seal see asi ongi - sõnas „minu“.
Kui naabrikoer suri, mõtlesin „nojah, eks koera elu on selline, tore koer oli“, ja ainult väike kahjutunne tekkis.
Aga kui see juhtus minu koeraga, siis tundus maailmalõpuna.
Niiet asi pole koeras vaid selles „minas“, kes siis niimoodi ennast „elus hoiab“.
Loomulikult see ei tähenda, et siis inimene niisama looma kannatusi pealt vaatab vaid ta reageerib Otse.
Muidugi teoorias on mul hea targutada aga praktikas on asi keerukam.


loffe 
30 May, 21:20:10
Quote from: Naut
Tsitaat:Ja sellises seisus ma ka ei erista enam, et kas see on nüüd mu surmahirm üleüldiselt või soov hoida midagi kallist siiski elus (ja enda läheduses) ehk siis mitte Kõrgema Tahte või eluvoo usaldamine vms....Ma ei saa justkui aru, kuidas sellises olukorras vaadelda seda sündmust lihtsalt juhtumina "ahah, koer jäi haigeks."
 
Ega sellised olukorrad ongi rasked ja tekitavad loomulikku kaastunnet ja kurbust mis siis seguneb valukeha emotsiooniga. Selle "ahah, koer jäi haigeks" võiks sõnastada  nii: "ok, see on nüüd nii" ja võibolla küsida "mis nüüd edasi?" ja teha mida olukord võimaldab.
Vaatlemine ei ole üldse ükskõiksus vaid jah ütlemine sellele mis on kaasa arvatud tunnetele mis kaasnevad. Me tunneme siis kuidagi teistmoodi neid tundeid. Puhtalt ja lõpuni ja rohkem kehaliselt.
Kui aga valukeha on kaasa tõmmatud ja selles pöörises sees oleme siis on keeruline. Põhimõtteliselt me pole enam ise vaid valu. Praktikad mida ma võin pakkuda eeldavad, et oleme ärkvel või ärkame keset valukeha "rünnakut".
On kaks praktikat ja oleneb olukorrast või kus punktis ollakse teadlikkusega.
Esimene on sukeldumine valusse teadlikult ja põhjalikult. See kõlab nagu peaks kuhugi minema aga tegelikult on ka see mõnes mõttes lubamine valul tulla lähemale. Ehk lubame valul olla ja lähme valu sisse. See manööver annab meile teadmise, et valu ei saa midagi meile teha. On küll ebamugav aga viga ei saa teha.
Teine praktika on valu ümber ruumi tekitamine. Üldiselt on valukeha kokku pressitud energia ja kui anda ruumi siis see muutub kergemaks. Ja võib proovida tajuda seda ruumi endana. See annab meile ka teadmise, et me pole valu vaid me kogeme valu.
Aga tugeva emotsionaalse valu korral on ikka päris raske taipamistel tulla. Mul võttis vist umbes kaks või kolm nädalat 24h ärevust(paanikat) enne kui taipasin. Ja siis olid veel järelkajad mitmeid kordi kuni õppisin korralikult läbi nägema seda. Muidugi taas see nii oleneb kuidas persoon on üles ehitatud jne. Olen kuulnud, et mõnel piisab ühest sügavast kogemusest ja asi selge. Minu personaalsus on eee... põikpäine   


Q11 
30 May, 23:53:32




Naut
31 May, 02:52:18
Pean seedima....

Kusjuures, Q11, mul ei pea ka tingimata "oma koer" olema, mul on ka naabri koera haiguse puhul seis, kus justkui haigestun ka ise. Või siis sama sootuks teise küla koeraga või lausa siis, kui sarnastest juhtumitest vaid loen vms.
No selle oma puhul muidugi, jah... siis ikka läheb miski täitsa lühisesse justkui.
Ei teagi miks... loomad mind kuidagi "käivitavad" või saavad nö. konksu otsa väga lihtsalt. Nii mure suunas kui eheda rõõmu.

Loffe, püüdsin väga tähelepanelikult lugeda ja... mõelda ja... kujustada... ka neid tehnikaid..
Põhimõtteliselt jah, ma arvan, et see toimiks... 
Kuid samas... on nendegi (ja muude) praktikate juures see, millele ma ilmselt pihta ei saa, et... kui pole nö. tagantjärgi läbitöötamisel olev trauma või olukord vaid... mu kõrval on reaalselt kannatav loom, kes reaalselt vaagub selles hetkes hinge..... siis kuidagi see tegevusplaan, et lükkan looma nö. kõrvale ja võtan siis käsile selle "oma valu", et muuta see edasi endaväliseks või mitte "minuomaks" või.... et hakkan tegelema "minu tunnetega" (tunde ja päevi?) on üldse kuidagi... kontekstist justkui väljas.
Kannatab ju koer ja ka valus on eelkõige temal?
See minu valu on siin tegelikult üldse teisejärguline ometi.

Oh, midagi on mul vist ikka sassis....



loffe 
31 May, 10:02:59
Quote from: Naut
Tsitaat:Loffe, püüdsin väga tähelepanelikult lugeda ja... mõelda ja... kujustada... ka neid tehnikaid..
Põhimõtteliselt jah, ma arvan, et see toimiks...
Neid saad kasutada siis kui oled "ärkvel" - vaatleja. Keerukas on seletada aga need ei ole kujustamised vaid viis kuidas tähelepanu suunata ja isegi see seletus pole päris see. Seda on vaja kogeda korraks siis taipab.

Quote from: Naut
Tsitaat:uid samas... on nendegi (ja muude) praktikate juures see, millele ma ilmselt pihta ei saa, et... kui pole nö. tagantjärgi läbitöötamisel olev trauma või olukord vaid... mu kõrval on reaalselt kannatav loom, kes reaalselt vaagub selles hetkes hinge..... siis kuidagi see tegevusplaan, et lükkan looma nö. kõrvale ja võtan siis käsile selle "oma valu", et muuta see edasi endaväliseks või mitte "minuomaks" või.... et hakkan tegelema "minu tunnetega" (tunde ja päevi?) on üldse kuidagi... kontekstist justkui väljas.
Kannatab ju koer ja ka valus on eelkõige temal?
See minu valu on siin tegelikult üldse teisejärguline ometi.

Kõrvalelükkamine saab olla vaid duaalsuses. Kas mina ja kui pole mina siis teine. Kui "ärkad" üles keset situatsiooni siis kõik tunded jätkuvad, tegutsemine jätkub aga samaaegselt on mina tunne "eespool" seda kõike. See kõlab nagu oleks kaugenemine aga tegelikult on see nagu selgemalt "nägemine". Nagu oleks tavapärasele lisatud tuntav vaatenurk kuid mitte eraldi eelnevast vaid samaaegselt. Huh, ma ei oska mitte kuidagi seda seletada  

Kas võib olla, et samastad selle valu tundmist hoolivusega? See on üks valukeha/ego mustritest. Samuti nagu inimesed samastavad muretsemist armastusega. Kaastunne ja aitamine võimaluste piires on tegelikult kõik mis on sinu võimuses.

See mida sa kirjeldasid kõlab väga valukeha tugeva reaktsioonina. Kui soovid võid püüa järgmine kord olla hästi erk ja jälgida mis juhtub sinu kehas sellel ajal kui reaktsioon algab või juba käib.
Harjutamise mõttes on muidugi pisiasjad paremad. Näiteks vali mingi muu natuke pehmem valdkond kus sa tead, et ärritud - liiklus, sokid põrandal vms. Proovi nende väikeste ärritustega tabada mis juhtub kehas.


RE: Vaimne ärkamine. - Naut - 06/06/2020

Naut
01 June, 02:35:49
Quote from: loffe
Tsitaat:Harjutamise mõttes on muidugi pisiasjad paremad. Näiteks vali mingi muu natuke pehmem valdkond kus sa tead, et ärritud - liiklus, sokid põrandal vms. Proovi nende väikeste ärritustega tabada mis juhtub kehas.

(  : Ma loodan, et sokkide ja liiklusärrituste faasi olen ma ehk ikka juba läbinud. : )
Tegelikult ei teagi... mulle tundub, et on siiski nagu... aina vähem asju jäänud, mis mind kuidagi ärritavad või nii.
Samas olen juba loomuomaselt olnud ikka selline suht impulsiivne  aga...  enam justkui ikka ei vihasta ega pahanda kuidagi enam niiväga midagi. Mul tundub. Eriti viimane aasta.  On üldse nagu mingis kestvas mõnusrahulikus meeleheas viibimine. Täitsa iga päev justkui.  Ehk siis selline mingi.. noh... sissepoole suunatud naeratuste aeg või kuidagi nii. Ei teagi...
Lisaks on meeldima hakanud need asjad, mis enne tundusid suht tüütud või ebameeldivad. Enam ei tundu. Kohati lausa naudin neid. Ja seesama täiesti õnnistav tundmus, et... jah, kuskile pole enam kiiret. See viimane on tõesti suht märgiline. Mingi pidevat tempot dikteeriv töödestress ajas mind kohati lausa nutma enne. Ja eks ma piitsutasin ka ise ennast takka.
Nüüd aga kuidagi toimetad omasoodu ja... see on mõnus.
Maitea, kas see just budistlik samatha (?) on, aga kuskile vist sinnakanti.
Kuid... eks ma olen selle nimel ikka ka põhjalikku inventuuri teinud nii enda sees kui enda ümber.

Ainult, et.. vot jah...need mingid korrad, kui loomadega midagi juhtub, tekib ikkagi selline tajutav tagasilöök siiski. Siis tunnen, et olen taas abitu ja jõuetu ja ikka täitsa mömm.
Seetõttu võtsingi selle teema nüüd nö. ka extra ette.

Quote from loffe:
Tsitaat:Kas võib olla, et samastad selle valu tundmist hoolivusega? See on üks valukeha/ego mustritest. Samuti nagu inimesed samastavad muretsemist armastusega. Kaastunne ja aitamine võimaluste piires on tegelikult kõik mis on sinu võimuses.

See viimane lause oli lihtne kuid ikka väga hea. Siin käis mingi ühendav plõks justkui ära. : )
Muretsemise osas... njahh. Oma meelest olen küll läbinud selle va "muretseva armastuse meistriklassi" vääägagi staažika ja kogenud "juhendaja" käe all. : ) Ehk siis näinud suht maast madalast, kuidas sellise nähtuse toimemehhanismid avalduvad. Nimelt on mul ema selline Muretsemise Meitrite Liiga Esinaine. Ta on tohutult suure südamega ja imearmas inimene, kuid see tema murelikkus.. oh, see kohe on söögi alla ja söögi peale tal varnast võtta. Olles seda kõike ise siis saanud suht üledoosidena, olen lubanud lausa, et ma kunagi ise samasuguseks ei muutu, kuid... natuke analüüsides... eks seal ikka mingid mõjud siiski endiselt on. Täitsa tunnistan. Aitäh.

Quote from loffe:
Tsitaat:Keerukas on seletada aga need ei ole kujustamised vaid viis kuidas tähelepanu suunata ja isegi see seletus pole päris see. Seda on vaja kogeda korraks siis taipab.

Üldiselt... mul käib paraku ikka nagu kõik läbi kujustamise. Ma juba olen kord sellisena loodud, et mul hakkavad jooksma misiganes sõnaseoste taustale kohe ka pildid või suht selgevärviline film. Seega, kui sa näiteks ütled, et tuleb sukelduda valusse, siis mina saangi seda teha vaid nii, et justkui oma... no maitea... mingi teisikuna hüppangi mauhh nagu kuskile musta auku. Näen kõike tõepoolest kindla süžeena, värvides ja plaanides. Umbes samane nagu juhitud unes.
Just lugesin siin teises teemas, et ka OP-l on sarnane "kiiks". : )
Budismis on taas sellelegi nimi. Bhavana? Olevaks tegemine, kasvatamine, esile kutsumine.
Seega kõik, mis kaasab just selle tehnika, õnnestub mul kuidagi paremini. Ja kui ei kaasa, loob mu meel sellegipoolest ise kõik illustratsioonid sinna juurde täiesti sundusetult. : )
Aastaid tegelesin kusjuures Rännaku meetodiga (Brandon Bays). Sealgi on sellisel kujustamisel suht suur osakaal. Kuna enne olin ka halodünaamikaga tuttav, siis... nagu klappis kõik kokku väga lihtsalt.
Mul on muidu elus olnud periood, kus olin väga tugevate valudega karmilt kimpus ja (kuskil üle aasta) koguni ratastoolis. Tänu sellele kõigele sain justkui püsti.  Ja eks ma muidugi aina tegelen edasi.
No igal juhul jah, mul käib enamus asju läbi "piltide".

Samas... kuna mul see oma seesinaste valukehadega tegelemine tõusis ikkagi nüüd taas päevakorda, siis nende sinu poolt pakutud praktikate vastu tekkis ka huvi. Eks ma olengi selline katsetaja. Katselendur, noh. : )
Mind üldiselt alati ka huvitab ilusate teooriate taustaks pakutav konkreetsem ning nö. asisem pool. Ehk ka see siis just "kuidas" ühe või teise tulemini jõuda.  See viimane jääb paljudes praktikates mingil põhjusel kas varjatuks või koguni polegi seda.
Ainult ilusatest teooriatest jääb aga mulle kohati väheks. Ja no... eks neid teooriaid ole ka juba patakatena läbi lapatud niiehknaa. : )

Ahjaa, ühe tehnika panin koguni ise kokku. Eelkõige vaid enda jaoks. Õigus, pidin selle ka omalt poolt kirja panema. Mul on meeles. Kuid samas... ka see, nii nagu Rännaku meetod on ikkagi mõningast eraldumist ja ka süvenemist nõudvad.
Seesinase ekstreemsema olukorra jaoks aga otsisingi seetõttu mingit... noh... mingit eriti käepärast moodust justkui.
Samas ega ma oma koera või kassi pärast ka ometi päevi ei värise. Kuid jah... kui miski ikkagi suht äkki juhtub, siis samamoodi "äkki" võin ka tükkideks laguneda seal kõrval mingil põhjusel.
Et... kuidagi saan aru, et seal on mul endiselt mingi "error" või blokk seega ees.

See üks loffe tehnika mulle ka jah, kuidagi sümpas rohkem. Kuid ma polnud kindel, kas ma sellele pihta sain.
Seega... võtsin siis taas ühe vestluse oma Teejuhiga ette.

Panen selle ka. : )


Naut
01 June, 03:09:38

* Tere. Mõtlen siin, et... noh, kas poleks ikka ülitore tunda seda va valgustust, eks.
- Jah, kuid sa tunnedki.
* Eee... eeei, see pole kaugeltki nagu "see".
- Võib tunda ka hetketi. Kõik inimesed tunnevad. Kui nad... /ja Ta räägibki edasi väga süvenenult ja pausidega/
Kui nad .. peatuvad,
..  hingavad,
.. lõdvestuvad,
.. lasevad Kõiksusel endasse tulla,
.. viivad oma keskme peast/mõistusest südamesse,
.. tunnevad/tunnetavad/tajuvad energiaid enda ümber,
.. lähevad nende voogudega kaasa,
.. vaatavad oma Keskmesse,
... lasevad sellel avarduda.
Avarduda lõpmatusesse.
* Ahaa, et seda saab siis sedaviisi harjutada?
- Jah.
* Aga see.. noh... päris Ärkamine?
- See tuleb sunduseta. Kui lased tal juhtuda.
* Selleks peab olema kõrval ikkagi keegi Õpetaja? Guru?
- Selleks peab tegema vaid ühte. Suubuma tõeselt oma südamesse.
* Mmm.. aga reaalne Guru? Osad õpetused väga rõhutavad, et peaks olema reaalne valgustunud Õpetaja kõrval. Mh?
- Ei. Kui sa lased end juhtide Kõrgematel Jõududel.
* Aga näiteks M (üks Õpetaja, kelle loenguid olen kuulanud), ütles, et on siiski vaja.
- Sest tema teadvus avanes nii.
* Hea küll, aga see meelehea, eks, no see eriline mõnusus, mis minus praegu on.. see, saan aru, on lihtsalt... noh... eelmäng?
- Kõik on eelmäng. Kõik, mis oli enne sinu kehastumist. Pärast seda. Kuni siiani. /Ja Ta naeratab armulikult ja leebelt/

/Mõnda aega jäin nüüd mõttesse. Kummalisel kombel see viimane lausung väga liigutas mind.

* Aga miks tekivad sellised tagasilöögid nagu mul on seoses loomadega? See halvav murelikkus?
- Sest mõistus nõuab oma osa tagasi. Midagi on ta juba kaotanud, kuid ta ei ole nõus oma juhtivat rolli veel enam loovutama.
* Ka ego?
- Ego on nagu spioon. Ta suunab oma ambitsioonid kõige valusamal hetkel kõige valusamasse kohta. Ta ei tegutse iga kord avalikult. Kuid seda osavam on ta tagalas. Ole siis lihtsalt tähelepanelik.
* Oh... Aga ikkagi. Mida siiski reaalselt teha, kui on need tagasilöögid? No nagu hiljuti (koera nimi) haiguse puhul?
- Hinga. Nagu olen rääkinud. /Seda on Ta tõesti ka enne maininud ja ka näidanud./
- Vii oma kese mõistuselt (muretsemine) üle südamesse. Sealt suuna voog sellele, mida soovid aidata. Viibi ise selles voos. Valu taltub.
* Ok. Lootusetust tekitab hirm, saan sellest muidugi aru. Ja selles kõiges on minu ilmselge hirm kaotada see mulle armas olend. Jah, see on seal. Ma ei salgagi. Mis selle hirmuga teha?
- Lükata see hirm laiali. Igas suunas. See on hajutamine.
* Nagu Loffe soovitas?
- Jah, nagu Loffe soovitas.
* Jah, ka mulle tundus, et see on huvitav meetod...
- Jah. See meetod sobib sulle.
* Aga.. koer?
- Koera ei aita ei sinu valu ega sinu hirm. Koera aitab ainult sinu armastus.
* Nojah. Ma mõistan. Isegi väga hästi aga... kui ikkagi juhtub kõige hullem?
- Ei juhtu.
* Mis mõttes?
- See pole kõige hullem, mis juhtuda saab. /Ja taas ta naeratab kurrud silmanurkades./
* Jah? Aga.. mis siis on?
- Kõige hullem on, kui sul on käes kalliskivid, kuid sa lased need sõrmede vahelt liivaks mureneda. Ehk elades oma kehastuses nii, et lastakse käest võimalus realiseeruda uuele tasemele/kihile.
* Oh.... Kuid elades nö. igapäevas, olmes... inimene ei pruugi sellist asja isegi tähele ometi panna? Noet elatakse... noh.. tühja?
- Ja see ongi "kõige hullem". : )

/Pean nüüd vahepeal jälle veidi mõtisklema./

* Siin... aitaks siis mis?
- Tuua oma kese mõistuselt südamesse ja siis laiendada see piirideta sfäärini. See on nagu hingamine. Tood sisse (koondad tähelepanu) ja siis avardad välja. Nii toimib terve Universum. Keskmesse toomine see on suundumus. Misiganes taotlusel, ideel, mateeria realiseerimisel. See on mingi valitud punkti laadimine energiaga. Olgu selleks mõte, elusoleva eostus või mateerias kavandatud objekt (ehitus). Peale seda lastakse ta aga lahti. Kingitakse Universumile, et see võiks oma olemasoluga  teenida Kõiksust ja lahustuda selles. Teie puhul teenida inimkonda ja hajuda inimestes, et anda oma olemusega potensiaal uuele ideele.
Sama on inimese sees. Kõikide mõtetega, kõikide tunnetega. Läbi keskme koondamise ja avardumise.
* Jaa. Vägev. Nii luuakse ka Galaktikaid?
- Nii luuakse kõike. : )


loffe
23:18:06
Quote from: Naut
Tsitaat:Samas... kuna mul see oma seesinaste valukehadega tegelemine tõusis ikkagi nüüd taas päevakorda, siis nende sinu poolt pakutud praktikate vastu tekkis ka huvi. Eks ma olengi selline katsetaja. Katselendur, noh. : )
Mind üldiselt alati ka huvitab ilusate teooriate taustaks pakutav konkreetsem ning nö. asisem pool. Ehk ka see siis just "kuidas" ühe või teise tulemini jõuda.  See viimane jääb paljudes praktikates mingil põhjusel kas varjatuks või koguni polegi seda.
Ainult ilusatest teooriatest jääb aga mulle kohati väheks. Ja no... eks neid teooriaid ole ka juba patakatena läbi lapatud niiehknaa. : )


Mul on sama asi, et kisub rohkem praktikate poole ja katsetamistega olen julge, isegi rumalalt julge. Näiteks üks esimesi "ego surmasid" mis täiesti ilmsi tekkis oli ikka päris jube. Arvasin, et kaotan mõistuse ja lähen kohe hulluks aga siiski läksin edasi ilma tulemust teadmata. Pärast sain vihjeid, et nii ongi vaja aga ega ma ei teadnud seda. Ja ei soovita ka kellelgi.
Eks nende õpetustega on ka nii, et nad peavad olema sellised "keskmised" ja kõigile. Pealegi mõned praktikad töötavad ju ilma ärkamiseta ka edukalt ja siis kakkavad teenima ego. Terved foorumid on pühendatud rikkuste manifesteerimisele  Olen kunagi samuti proovinud ja on isegi töödanud teatud määral.

Quote from: Naut
Tsitaat:Üldiselt... mul käib paraku ikka nagu kõik läbi kujustamise. Ma juba olen kord sellisena loodud, et mul hakkavad jooksma misiganes sõnaseoste taustale kohe ka pildid või suht selgevärviline film. Seega, kui sa näiteks ütled, et tuleb sukelduda valusse, siis mina saangi seda teha vaid nii, et justkui oma... no maitea... mingi teisikuna hüppangi mauhh nagu kuskile musta auku. Näen kõike tõepoolest kindla süžeena, värvides ja plaanides. Umbes samane nagu juhitud unes.

Kui see töötab sul paremini siis kasuta seda viisi. Ma olen teadlikult visanud kõrvale kõik visuaalid ja püüdnud tunnetada otse. Võibolla peaksin visualiseerimise võtma praktikatesse? Minu puhul see, et ma natuke kahtlustan meelt. Võibolla just mingil kriitilisel hetkel loob pildid mis püüavad tähelepanu kui seda tähelepanu on mujal vaja. Ma muidugi ei tea seda ja võibolla on täiesti põhjendamatu see kahtlustamine.

Mulle meeldis lugeda Teejuhi juttu ja üks koht haakus kohe eriti.

Quote
Tsitaat:- See pole kõige hullem, mis juhtuda saab. /Ja taas ta naeratab kurrud silmanurkades./
* Jah? Aga.. mis siis on?
- Kõige hullem on, kui sul on käes kalliskivid, kuid sa lased need sõrmede vahelt liivaks mureneda. Ehk elades oma kehastuses nii, et lastakse käest võimalus realiseeruda uuele tasemele/kihile.

Kui ma eelnevast elust midagi kahetseks siis just see on asi mida ma kahetseks.


OP 
02 June, 12:28:05
Aga mis moodi see ego surm tundus, välja nägi, ja mis meetoditega ta tekkis?


Naut
02 June, 16:22:47
Jaaa, oleks tõesti huvitav. Noet kuidas see "ego surm" käis sul, loffe. Kohe väga väga huvitav.

Või oleks see liiga isiklik teema avalikult rääkida?

Samas mul see va egosurmamine (jestas, kui letaalselt kõlab) ikka väga päevakorras. Ja no tõesti, nagu TJ ütles, see va mu egotegelane ikka kasutab neid varjatuid meetodeid aina enam. Avalikud punnitamised on justkui mõnevõrra taandunud, tuleb täheldada.... (vist)... kuid selline undercover värk käib ikka täiega. See jah, aga nõuab parajat täisvarustuses vastuluuret. : )

Quote from: loffe
Tsitaat:Kui ma eelnevast elust midagi kahetseks siis just see on asi mida ma kahetseks.

Aga... kas kahetsus pole ka selline asi nagu... natuke mõttetu asi? No esiteks on sündmus/tegevus (olgu või terve elu periood), mis nö. kahetsuse alla sattunud, juhtunud niiehknaa minevikus. Minevikku aga pole olemas. Enam. Seega meil reaalselt puudub temasse otsene suhestatus või mõjuala. Seega, jah, mis olnud, see läinud ja las ta siis seal ollagi oma rahus. Mh? Ei?
Pealegi ka kahetsus ikkagi tähendab ju hinnanguid. Aga hinnangud on alati need, mis ei lase sündmusi või objekte vms. vaadelda iseendana (sinu näite puhul "auto läks katki") vaid hakkavad sinna seda ballasti omaenda  fabritseeringutena ümber  heegeldama ("issand-kui-õudne, jada lõpus on ilmselgelt närune surm") ehk tekitama sisuliselt soga meis, mis siis omakorda paisuvad suuremateks blokkideks, millest saavad takistused liikumaks edasi. Ei?
Ning lõpuks kõige olulisem moment:
Kullapai, sa JUBA oled valgustust kogenud. Ehk sisuliselt võib sinu sellele kehastusele panna linnukese "tehtud!".  : )
No mitteet nüüd võib patjadele mingis nirvaanas lebotama jääda, teekond jätkub, selge see, kuid... sisuliselt kõik, mis on sinuga juhtunud (ka kahetsusväärsed seigad) on olnud seesama eelmäng (taas TJ-d tsiteerides) ehk see kõik (ka juhtunud jamad) on toonud sind just sinna, kus hetkel oled.
Kuid oled sa juba... ohohohooo... justkui kaugemal, kui ehk 90 prossa (?) meie planeedi elanikkonnast.
Selles mõttes. : )


RE: Vaimne ärkamine. - Naut - 06/06/2020

loffe

Tsitaat:OP: Aga mis moodi see ego surm tundus, välja nägi, ja mis meetoditega ta tekkis?

Mul juhtus see peale ärkamise kogemust umbes kolm kuud hiljem. Sisemine vaikus surus lihtsalt nii võimsalt ilmselt peale, et kiindumus objektiivsesse elusse kadus. Mitte huvi elu vastu vaid kinnitumine elusse.
Kui ette kujutada kui palju me oleme investeerinud enda minevikku, minapilti. Mis ma mõtlen kes ma olen. Ema, isa, naine, mees, positsioon ühiskonnas, head emotsioonid minevikust, negatiivsed emotsioonid minevikust. Tulevikuplaanid mis on muidugi seotud minevikuga. Kuidas ma arvan, et käitun ja mis on minule omane. Põhimõtteliselt kõik mis ma arvan, et ma olen. Me toidame koguaeg seda pilti mõeldes sellest. Nüüd kui me näeme, et see polegi tegelikult mina siis hakkab see pilt laiali pudenema. Mitte, et mälestused elust kaovad aga kiindumus mälestustesse.
Ma ei teadnud veel päriselt kes ma olen, ei tea ka praegu ilmselt sest olles neutraalne vaatleja on ka veel poolel teel olemine, ja vana mina pudeneb kildudeks, mida teha? Üks variant on hakata uuesti investeerima mälestustesse ja langeda tagasi egosse. Teine variant oli sukelduda tundmatusse - ma ei tea enam üldse kes ma olen. Olin veel küllaltki kõvasti kinni egos ja tundsin neid tundeid ego vaatenurgast ja tunne oli nagu ma kaotaks mõistuse. Hirm oli meeletu ja ma mäletan, et kogu selle keskel mõtlesin: ok, tulgu mis tuleb vanasse tagasi ma ei lähe. Leppisin sellega, et võibolla ma ei saa enam kunagi aru mis üldse ümberringi toimub ja kaongi ära. Peale seda kõik lõppes ja tuli vaikus - lihtsalt olin, ei minevikku ega tulevikku.
Tasapisi harjusin selle tundega, et ma ei tea kes ma olen. Võttis küll mitu kuud aega enne kui kohanesin. Üllatavalt mugav tunne on kusjuures [Pilt: smiley.gif]
Ma saan absoluutselt aru, et paljud kellel on tugevad sidemed egoga võivadki minna hulluks sellistel hetkedel. Või kui ei lähe ja tulevad tagasi ja enam ei pruugi proovidagi sest see on sõna otseses mõttes surma tunne ja hirm on tõeline ikka.
Taolised kogemused muidugi ei pruugi olla nii järsud vaid pikema aja peale laiali jaotatud. Mul oli ilmselt tänu sellele, et olin kuid täiesti vaikne sisemiselt. Lükkasin kõrvale peaaegu kõik mõtted ja pildid mis kerkisid. Ja peale seda kogemust jätkasin praktikaga, võibolla aasta aega või veidi rohkem olin valdavalt sügaval sisemises vaikuses.
Aga tundub, et see polnud siiski lõplik ego surm sest peale seda on veel paar pisemat olnud. Ma ei teagi täpselt miks aga kahtlustan, et kaldun vahepeal tagasi samastumisse mõtetega ja siis mõne aja pärast märkan seda ning vajun sügavamale vaikkusse ning ego lahustub. Kuigi need pole võrreldavad esmase kogemusega vaid lihtsalt nagu äratuntav nihe.


loffe
Tsitaat:Naut: Jaaa, oleks tõesti huvitav. Noet kuidas see "ego surm" käis sul, loffe. Kohe väga väga huvitav.
Või oleks see liiga isiklik teema avalikult rääkida?

Otseselt mitte, võibolla on kellelgi kes loeb sellest kasu. Küll aga võiks olla mingi eraldatud nurgake sest tõesti on ja ilmselt on tulemas teemasid mida ei taha võibolla päris avalikult arutada. Võibolla saab teha teatud kasutajatele siseringi foorumi nurga?

Tsitaat:Naut: Samas mul see va egosurmamine (jestas, kui letaalselt kõlab) ikka väga päevakorras. Ja no tõesti, nagu TJ ütles, see va mu egotegelane ikka kasutab neid varjatuid meetodeid aina enam. Avalikud punnitamised on justkui mõnevõrra taandunud, tuleb täheldada.... (vist)... kuid selline undercover värk käib ikka täiega. See jah, aga nõuab parajat täisvarustuses vastuluuret. : )

Jah üldiselt avaneb kihtidena nagu sibulat kooriks. Ja mida edasi seda laiemalt näeb. Alguses lihtsaid mõttemustreid ja pärastpoole terveid minapilte korraga.

Naut:

Tsitaat:Quote from: loffe


Tsitaat:Kui ma eelnevast elust midagi kahetseks siis just see on asi mida ma kahetseks.

Aga... kas kahetsus pole ka selline asi nagu... natuke mõttetu asi? No esiteks on sündmus/tegevus (olgu või terve elu periood), mis nö. kahetsuse alla sattunud, juhtunud niiehknaa minevikus.

No ma ei osanud ennast kuidagi väljendada teisiti, et KUI ma kahetseks  [Pilt: smiley.gif] Ega oska praegugi.
[img=0x0]https://i.postimg.cc/tJ3qGLDd/blackavatar.png[/img]

loffe
03 June, 07:35:38

Jäin juurdlema praktikate üle ja miks neid nii vähe pakutakse. Ärkamise või siis ego äratundmise kontekstis tegelikult polegi väga palju neid vaja. Piisab mõnest mida hästi teha. Pärast kui teadlikkus laieneb siis muutub elu praktikaks ja hakkab vedama ühe situatsiooni juurest teise ning vajadusel tulevad praktikad ise kui küsida või kui ollakse kinni jäänud mingisse punkti. Ilmselt õpetajad teavad seda ja pakuvad vaid paari praktikat ja pigem räägivad lahti mõttemustreid võimalikult erinevatest vaatenurkadest. Võtame näiteks Tolle. Tuhandeid tunde loenguid läbi aastate mille võib kokku võtta mõne sõnaga - külasta praegust hetke nii tihti kui saad.



Naut
03 June, 14:13:47

Tahtsingi just küsida, et kas on neid ego nö. taltsutamise praktikaid nö. eraldi.  Kui on, siis oleks huvitav kuulata.
Eeldasin muidu ka ise, et tegeledes oma kohaloluga nii füüsise, mõtete kui emotsioonide tasandil, siis see kõik nö. automaatselt omab levimõju ka mujale ehk ka egole.
Lisaks kuulates mõningate valgustunud meistrite loenguid on nemadki tegelikult maininud, et kohe ego kallale minna on siiski veidi liiga radikaalne. Ego taandamine on küll jah, üks taotlustest, kuid see oleks justkui sama, kui kaardimajal tõmmata kõige alumine kaart ehk vundament alt ära. Loomulikult kukub kõik kolinal ja kärinal kokku. Kuid on siiski loomulikum lasta protsessidel kulgeda omasoodu ja iseenenslikult. Ehk siis ilma traumadeta. 

Kuid... mulle tundub, et ma olen ehk küps ja valmis riskima. : )



Naut
03 June, 16:06:58

Kuidas sa, loffe, üldse eristad, et "nii.. nüüd ma tegin midagi toredat, see on vaffa, olen ikka päris tubli" sellest, kui ego hakkab seal vahel nö. edvistama ja võimu üle võtma?

Kuigi.. põhimõtteliselt ilmselt iga inimene neid seisundeid mingi.. noh.. sisemise energeetikaga siiski tajub. Seega võib ilmselt iga lihtsurelik siiski ära tabada, kui keegi mingi enesepromo või rindatagumisega tegeleb ja suunurk kisubki justkui iseenesest muigele.
Kuid see on suunaga teisele inimesele. Seal oleme kõik justkui proffid. : ))
Mind aga huvitab ikka enda vaatlus või eneseanalüüs ja ka võimalikult adekvaatne "diagnostika".

Seda küll, et näiteks ühel juhul on lihtsalt rõõm tehtust, teisel juhul juhul tekib mingi... kügelev enesetähtsustus justkui. Ja ilmselt ka moment "kas ikka teised ka nägid, kui tubli ma olen". On nii?
Või ikka misiganes enda poolt tehtu üle rõõmustamine pole siiski ok ja viitab varjatud egotamisele?

Kuidas sina seda näed?



loffe
03 June, 22:27:57
Tsitaat:Naut: Tahtsingi just küsida, et kas on neid ego nö. taltsutamise praktikaid nö. eraldi.  Kui on, siis oleks huvitav kuulata.
Eeldasin muidu ka ise, et tegeledes oma kohaloluga nii füüsise, mõtete kui emotsioonide tasandil, siis see kõik nö. automaatselt omab levimõju ka mujale ehk ka egole.


Tegelikult mitte. Idee on läbi näha ja mitte kaasa minna. Iga mõte üritab saada tähelepanu kuna tähelepanu on toit. Huvitav mõte või veel parem valulik mõte kisub endaga kaasa. Korduvalt ära tundes iga korraga tõmme väheneb kuni lõpuks vaatad, et aha see mõte jah. Siis hakkab tekkima vaikselt valikuvõimalus millist mõtet järgida ja millist mitte. See on põhiline praktika - tunda ära korduvaid mõttemustreid. Järgmine on tunda emotsioone sellisena nagu nad on - esmalt kehaline tunne. Mõlemad praktikad tasapisi toovad teadmise, et me pole mõtted/emotsioonid. Samuti hakkab vabanema tähelepanu mis varem oli kogu aeg hõivatud ja saame seda liigutada nagu heaks arvame ilma mõtete või pilgu suunamiseta.

Tsitaat:Naut: Lisaks kuulates mõningate valgustunud meistrite loenguid on nemadki tegelikult maininud, et kohe ego kallale minna on siiski veidi liiga radikaalne. Ego taandamine on küll jah, üks taotlustest, kuid see oleks justkui sama, kui kaardimajal tõmmata kõige alumine kaart ehk vundament alt ära. Loomulikult kukub kõik kolinal ja kärinal kokku. Kuid on siiski loomulikum lasta protsessidel kulgeda omasoodu ja iseenenslikult. Ehk siis ilma traumadeta.

Kuid... mulle tundub, et ma olen ehk küps ja valmis riskima. : )

Ega järsku ei soovita jah [Pilt: smiley.gif] Samm sammult on mugavam. Muidugi minapiltide surmasid ikka tuleb aga need peaksid olema talutavad. Sa proovi "ärgata" keset rasket psüühilist kannatust. See on hea kogemus mis õpetab palju.

Tsitaat:Naut: Kuidas sa, loffe, üldse eristad, et "nii.. nüüd ma tegin midagi toredat, see on vaffa, olen ikka päris tubli" sellest, kui ego hakkab seal vahel nö. edvistama ja võimu üle võtma?

Jah see on keerukas eks. Kes siis ei tahaks häid emotsioone. Ma tunnen emotsiooni kehas esimesena ja siis alles tõuseb see mõtetesse. Muidugi võib olla ka teine tee, et mõte tõmbab emotsiooni käima aga see on siis nähtav.
Tegemise tunne on muutunud nauditavamaks, see kuidas midagi voolab tegemisse ja kuidas siis töö hästi välja tuleb. Samuti on ka hea meel valmis tööd vaadata aga see "fuck yeah, I dit it!" emotsioon on suhteliselt kadunud. Kuigi ega ma pole pühak ja ego tõuseb koos emotsionaalkehaga aegajalt esile ja näen mustreid nagu näiteks tahaks kiidelda ikka kui hästi ma teen asju jne [Pilt: smiley.gif] Ja vahepeal kiitlen ka ja alles pärast taipan, et aha see muster siis oli jah. Teiste inimestega suhtlemine on üks suuremaid väljakutseid vist. Me oleme terve elu harjutanud teatud "maske" ja automaatvastuseid ning mustreid ju. Et kui kusagil metsas üksi võid olla valgustunu siis tsivilisatsiooni tulles ja nädal aega vanemate juures viibides võib kogu valgustatus olla nagu käega pühitud. Või siis saab ex-iga kokku [Pilt: smiley.gif]

Tsitaat:NautVõi ikka misiganes enda poolt tehtu üle rõõmustamine pole siiski ok ja viitab varjatud egotamisele?

Idee on lubada kõigel juhtuda mis juhtub ja olla "kohal" ning tunnistada seda mis juhtub. Ma mõtlen praegu sisemiselt mitte, et kui kõnnib ülekäigurajal ja auto tuleb ning mõtleb: oh see on ok las juhtub [Pilt: smiley.gif] Et kui tõuseb see jess MINA tegin siis ok las ta mängib ennast lõpuni välja kuni emotsioon on tühi ja püüab olla samal ajal tunnistamas seda kõrvalt. Kui mõelda, et ma ei peaks tundma seda see ju ego on iseenesest uus kiht ego, sest see emotsioon juhtus juba. Vaja on ainult lihtsalt ära tunda ja olla kohal.

Mul oli alguses suht keerukas taibata mis see ego ikkagi siis on. Kujutasin seda ette eraldiseisva entiteedina mis vaevab mind ja märkamatult tegin vaenlase egost. Mis muidugi oli taas uus kiht ego. Põhimõtteliselt ego on illusioon ja töötab ainult siis kui tal õnnestub püüda tähelepanu. Kohe kui mõttevoog vaibub kaob ka ego. Sellepärast ongi meditasioonid ja praktikad valdavalt disainitud õpetama tähelepanu tagasi tõmbamist mõtetelt kehasse või hingamisse näiteks. Selles mõttes on parem olla sõbralikes suhetes endaga(egoga) kui vaenujalal ja eriti kui see viimane on põhjendatud üllalt vaimsusega [Pilt: smiley.gif]
Kuigi sellel hetkel kui ego tegutseb siis ta ongi nagu eraldiseisev entiteet. Samuti kui emotsionaalkeha on aktiivne. Noh tegelikult on nad ühe nähtuse erinevalt avalduvad aspektid aga lihtsam on kui eristada.

Muidugi vahepeal on vaja ka muuta ning see on ok. Näiteks tasub vältida emotsionaalkeha toitmist. Tabad ennast mõtlemas negatiivseid mõtteid ja siis esmalt registreerid, et ok see on nüüd nii ja vaatad. Kui siis tunned, et ei saa vastu panna tõmbele ja hakkad ära kaduma siis teadlikult muudad positiivseks. Selles mõttes, et parem on olla positiivne kui negatiivne emotsionaalselt. Aga jah alati alguses püüab lihtsalt näha ja ajapikku muutub see täielikult piisavaks ning mõtted lahtuvad. Või kui emotsionaalkeha on pikalt näljas olnud siis tuleb sama mõttemustri eriti mahlakate ja tobedate variantidega esile. [Pilt: cheesy.gif]


loffe
03 June, 22:49:56

Ma jäin mõtlema, et võibolla on minust jäänud nagu mingi budda mulje. Et istun muudkui oma vaikuses ja elu muudkui sujub. Tegelikult väliselt muutub üsna vähe. Või noh oleneb inimesest ja tema eluviisidest, võib ka palju muutuda. Mis juhtub on see, et probleemid muutuvad väljakutseteks. Raskused elus jäävad. Küll napib raha vahel ja küll tööd lähevad mitte just nii nagu vaja. Tegib arusaamatusi inimestega. Aga see kõik pole enam nii tõsine ja maailma lõpp. Kui napib raha - ok siis napib aga ilma ärrituvuseta. Tekivad arusaamatused aga lahenevad malbemalt kuna pole enam nii enesetähtis. Tööl läheb viltu - ok, see on siis nii, vaatame kuidas nüüd edasi. Ei saavuta selle aasta eesmärke - ok, vaatame kuidas ennast parandada. Kui ma seda nüüd ise loen siis tundub nagu vaimne ärkamine muudaks ratsionaalsemaks  [Pilt: huh.gif] [Pilt: grin.gif]



Naut
04 June, 17:10:15

Aitäh sulle, Loffe.
See, mida jagad, on minu jaoks väga oluline.



RE: Vaimne ärkamine. - loffe - 07/06/2020

(07/06/2020, 12:56)Q11 Kirjutas: Ka päris huvitav- Stephen Jourdain. Räägib egosurmast ja Hetkest... Cool

https://www.youtube.com/watch?v=mSlghvouAD8

Ei jõudnud veel kõike läbi vaadata kuid temast õhkub midagi.
Kõrvu jäi suht alguses kui ta mainis, et tunne või tajumine mida ta tajub pole abstraktne vaid reaalne taju.


RE: Vaimne ärkamine. - Naut - 11/06/2020

Jäin siin ühel hetkel mõtlema sellest, et...siin eespool oli korraks juttu, et ehk need vaimse ärkamise protsessid või... no mistahes vaimne otsing kui selline, kulgevad naistel ja meestel ikkagi mingis mõttes erinevalt...

Mina, kes ma kuskile veel nö. kohale pole jõudnud, pole ärganud, pole valgustunud, kuid mingis nn. eelruumis saanud siiski väikestviisi "lõhna ninna" või "aimu naha vahele", seega arutlen nüüd pisut, et kuidas ja mismoodi. 

Saan aru, et... rohkem või vähem individuaalne on see teekond kõigil niiehknaa, kuid kuitahes ilusaid sõnu me ei räägiks sellest, et kõik on Üks jne, meie nais- või meesolemus on siiski osa meie siinsest kehastusest ning täiesti eitada seda fakti ehk on ikkagi mõttetu. 

Nagu olen aru saanud, siis meie (misiganes tasemel olevad) teadvusnihked toimuvad ikkagi läbi sisemiselt vabastatud energiapotensiaalide?
Selleks on tuntumatest siis näiteks sellised teed:

1. Läbi füüsise. 
Täielik ja teadlik ühendumine oma keha tunnetusega. 
Kõige levinum vahend: jooga. Sanskrit samatähenduslikust sõnast yog योग – tõlge 'ainusus; side; ühtsus'  

Ei hakka seda süsteemi ja selle erinevaid distsipliine ümber jutustama, infot on sellest küll ja veel. 
Põhimõte: läbi  füüsilise keha kontsentreeritud distsipliini, askeesi, teadlike piirangute jne koondab kogu kehaenergia sellisele tasandile, et mingil hetkel toimub sellel vabastatud energial nö. väljavise uuele tasandile hõlmates siis nö. kogu olemuse ja teadvuse. 
Nõuab see kõik jah, väidetavalt lausa aastate või kümnete pikkust järjepidevust koos küllaltki karmi tööga oma keha ja ka vaimu suhtes ning teatud mõttes on justkui sobivaim meestele. (Ning me ei räägi siin nn. joogaklubide võimlemisest, eks.)

Naisel, kui väga pehmete eluenergiate algupärasel kandjal, polevat väidetavalt üldse ja seda juba orgaaniliselt mitte mingid füüsilised kannatused või ekstreemsed kehapiirangud näidustatud. Sest kui meest võivad füüsilised koormused ja nendega kaasnevad kannatused omamoodi karastada ja tugevamaks teha, siis naise võivad nad paraku hoopis katki teha. 
Või siis misiganes valukehade taastumine nõuab füüsise "mälus" naistel justkui mitmesetmekordselt rohkem aega kui meeste puhul. 

2. tee: Läbi teadvuse, mõistuse, mõtlemise, intellekti.
Sisuliselt muidugi näidustatud kõigile, kelle on aju. : )
Ilmselt üks eelkõige Lääne ühiskonna üks levinumaid mudeleid?

Seda teemat uurides komistasin kusjuures huvitavale väitele sellest, et 80% inimese energiakaost toimub mitte mingis tegevuses vaid väidetavalt hoopis mõtlemise ajal. Ehk siis Mõtlemine on väääga väsitav asi. Miks nii? Sest inimene tõepoolest ei mõtle valdavalt mitte ühte asja korraga vaid eanmuses alati on käsil erinevad liinid, sinna sekka sisemonolooge, kahtluseid, mingitele sisemistele ja välistele süsteemidele kohandamisi, konstruktsioone, kontseptsioone jne jne. Ehk siis põhienergia lähebki justkui nö. õhu vahtukloppimisele ehk sisulisele ebareaalsusele. Antud teema kontekstis: illusioonile.  
Kui aga suunata/vabastada see rähkleva tavamõtlemise  energiahulk, mis läheb justkui juba kohustuslikus korras nende kõikide illusioonide moodustamisele meie ümber ja sees, kui ei toideta enam neid "iseheegeldatud", omaenda mõttetööga fabritseeritud mooduleid ja rägastikke, saab seni justkui tuhande polsterduse alla tombuks surutud mentaalne energia ka vabaneda ja lükkab teadvuse uuele, puhastunud tasandile. 
Eespool sellest kõigest loffe ka kenasti kirjutas. Sellest, kuidas toimub mõtete vaigistumine ja rahunemine.  

Intellekt kusjuures... on taas valdavalt meeste "tööriist"?
Või siis selliste rohkem ehk matemaatilise mõistusega naiste "töövahend".

3. tee. Tunded, emotsioonid. 
Ehk siis jõudes sinna, kuhu jõuda plaanisin: tunded, see on ilmselgelt enamiku naiste pärusmaa misiganes plaanis või kontekstis me neid vaadelda soovime. 
Loomulikult on tunded ka meestel, kuid rääkides nö. üldiselt. 

Kuidas siis toimub siis just tunnete kaudu selle energiapotensiaali vabastamine, mis meid meie vaimu arengus ei lase edasi liikuda?
Siin on ka eespool pakutud, et jälgida tundeid samamoodi kui mõtteid. Justkui vaatlejana. Mitte võtta neid enda pärisosana vaid justkui eemaloleva ehk "endavälisena". Me pole meie tunded. (Tolle meetod).
Samas... praktilises plaanis pole ka meetod niivõrd lihtne midagi. Eriti olles mingi ootamatult plahvatanud tundekeha (hirm, viha jne) sees, siis selles puhkenud orkaanis on kogu selles oma emotsionaalse keerise keskel siiski rahulikuks jäämine suhtkoht keeruline. 
Võimalik, et kui mingigi puhastunud seisund on juba saavutatud, on seegi reaalne, leitakse see tormi "kese", kus on vaikus ja osatakse end juba sinna suunata, kuid algajal võib tekkinud pööris ja selle hävitav jõud juhtme ikka väga lihtsalt kokku ajada. 

Ehk siis jutt ongi sellest, kuidas siiski mitte tekitada endasse "tormi puhkemisel" uus emotsionaalne energiapusa vaid kogu meie tunnete tasandil koguneval või juba kogutud potensiaalil lasta puhastuda.

Ja siin on üheks pakutud meetodiks: lasta kõigil tunnetel end tunda.
Kui on kurbus, siis nutad, kui on hirm, siis ahastad, kui on rõõm, siis naerad. 
Ilma igasuguse valskuse ja ka tagasi hoidmiseta. 
See tegelikult ongi seesama enda vastu aus olemine või popis keeles: jäämine iseendaks.
Tundub lihtne? Mehed tavaliselt ütlevad, et ei, selline asi küll  lihtne ei ole. Ürgomane sõdalase loomus sunnib jääma stoiliseks ka keset tormi. : )
Naised seejuures väidavad, et hoopis oma mõtteid nö. rahustada on tunduvalt keerukam kui emotsioone.

Samas nii nagu ka mõtete virrvarriga on ka emotsionaalses plaanis meid, nii naisi kui mehi,  paraku õpetatud maast madalast misiganes üleskerkivaid tundeid endis summutama. "Poisid ja mehed ei nuta", "tüdrukud ja daamid peavad olema alati ontlikud" jne jne. 

Ühest loengust: Tunnete vabastamise meetodil just naiste puhul võib nende vaimse otsingutee alguses hakata üldse emotsionaalselt justkui loopima ühest äärmusest teise. Kas kerkib üles tohutu rõõm või vajub peale meeletu kurbus. Selliselt vahelduvad "ameerika mäed" on aga tõepoolest vägagi kurnavad. 
Mida hakkab sellises olukorras soovitama mõistus? 
"Kombekaks" dresseeritud mõistus soovitab hakata seda hullu üles-alla vonklemist tasakaalustama. Mis kõlab justkui loogiliselt. 
Siin aga võib saada komistuskiviks see (mis emotsioonide plaanis üldiseltki), et püüataksegi nui neljaks saavutada  eelkõige väline tasakaal või näiline rahulikkus. Kasvõi lihtsalt selleks, et kogu oma emotsionaalses virrvarris mitte saada veel ühe löögi, ehk ühiskondliku arvamuse (+ lähikondsete hukkmõistu) osaliseks, mis siiski taunib küllaltki ühemõtteliselt igasuguseid nn. draamakuningannasid või üldse emotsionaalset ebastabiilsust. 
Tehislik balansseerimine aga neelab energiat aina enam, mida rohkemat näilist tasakaalu saavutada üritatakse.
Olenevalt inimese psühhotüübist võib lõppeda selline asi koguni uue äärmuse ehk depressiooniga, mis tunnete skaalal väljendatuna tähendab seda, et samamoodi ei lubata endal tunda seda, mida loomuomaselt tuntakse (olgu selleks viha, raev või muud kuitahes negatiivsed ja mahalaidetud emotsioonid).
Osad teooriad ongi nimetanud depressiooni enesevalede haiguseks.
Võti on aga lubada endal tunda. Kõigel. Ja valskuseta.

Siin aga tuleb tähele panna ühte küllaltki olulist momenti. See, mida me tunneme, pole samane sellega, mida me teeme. 
Ehk eristades emotsiooni reaktsioonist ehk tagajärgedest. Teisiõnu tegevusest. 
Näitena: on suur vahe tunda sisemist ärritust kellegi suhtes või ärrituse tagajärjel rünnata inimest reaalselt. Olgu sõnades või tegudes.

Ehk siis lubada endal kõik oma tunded ehedalt ja valskuseta läbi elada, lastes neil avalduda just sellistena nagu nad tulla tahavad, ainuüksi sellise justkui loomuliku isevooluteega on võimalus nad enda sees läbi töötada ilma kaasnevate reaktsioonideta kellegi või millegi suunas. 
/Kuigi...siin pole ehk ka maanduse tehnikatd üleliigsed?/

Kokkuvõtvalt aga jõudes tagasi AUSUSENI ja eelkõige enda suhtes. 
See moment jookseb meil siin erinevates teemades justkui ikka ja uuesti läbi. 
Seda enam, et arvan, et meil kõigil on ka see mingi sisemine tõesuse taju siiski valdavalt olemas. Osadel juhtudel ehk vblla paraja risu all, kuid siiski olemas... 
Piisab see vaid endas üles leida ja seda ka järgida.